nii täna on 17 kui mitte 18 detsember juba...aega lendab ja koos ajalennuga lendas ka lumi...nõme-nõme-nõme! ja minu aeg kulub õppimisele ja eelmisel nädalal jõulupeo organiseerimisele/läbiviimisele. aga nüüd võib öelda TEHTUD :) kuratlikult hea tunne on muideks. ja ma mäletan seda lauset, mis ma gümnaasiumi lõpus ütlesin, et ma ei korralda enam kunagi midagi, aga sellega on vist nii, et annad sõrme, aga võtab terve käe. ja nüüd jällegi ma luban, et järgmisel aastal ma ei korralda rebastepidu, aga eks ole näha mis juttu ma sügusel räägin.
aga ei pidu oli äge, mis siis, et alguses tundus, et asi kukub sootuks läbi. siinkohal vabandan Mariti ees, kelle kallal ma terve eelmise nädala võtsin ja mölakat mängisin ja teiste ees ka, kellel ma pinda käisin.
aga muidu süüa sai juua ka, torti ka, õppejõud said üliõpilaste käest pähe...kahjurõõm on vist siinkohal õige sõna :) AGA sidrunisöömise võitis õppejõud. tantsuks mängis ans.Plingers...soovitan soojalt, megahead, ma pole tükk aega niipalju tantsinud, et jalad olid villis, kui ma koju jõudsin! hästi laulavad, hea muusikavalik, igatahes nii kui nad mängima hakkasid täitus tantsupõrand inimestega ja ära sealt ei mindud.
alguses kauplesime endale õhtujuhte, aga lõppkokkuvõttes tundus mulle, et me saime Helikaga päris hästi hakkama ;)ja eriti hea meel on mul selle üle, et suhteliselt palju rahvast oli, aga nuriseda võib ka, et korralduskomisjonist üks pool ei täitnud oma ülesandeid...ps.Marit see EI OLNUD SINA!!!!! ses mõttes, et kui me korraldame ühist pidu, siis ei pea ainult vetid asju tegema, vaid teised võivad ka, ausõna me poleks keelanud. ahjaa ja no pidu lõppes positiivselt nagu koristja oli öelnud, et ainult üks magaski öö koolis.
hetkeks käis meil ka peast läbi plaan jääda ootama esimesi üliõpilasi, aga kahjuks mõtte väljakäia väsis ära ja läks koju (kui sa seda juhtud lugema, siis tea, et see olid Sina, kes avas viimase siidripurgi enne taksosse istumist ja ütles, et ära muretse homme on kõik möödas!) muidugi kui see siinkohal tsiteeritu seda mäletab, sest seisund ei olnud just kiita. aga no nagu me pärast ennast lohutasim, et loomaarstid kannatavad ikka kõige rohkem, teised vajusid varem ära, kui meie ;)
kuid kui nüüd teisest aspektist vaadata, siis oli mul hästi põnev, sest ma olin nö kaine autojuht, inimesed muutuvad kummaliseks, kui alkoholi saavad, siinkohal ka mõned vanemad kolleegid ;) aga sellest rohkem ei rääägi.
mina jõudsin koju igatahse kell 6 hommikul ja sain veel suhelda meie meeldivate korrakaitsjatega, sest keegi noormees oli end meie trepile magama sättinud ja ma ei saanud temast mööda. aga ma arvan, et politseile võis jääda kummaline mulje...neiu mantli ja kingadega, ühes käes kott ja teises taldrik tordiga hommikul kell kuus Ujula 1 maja ees :)
aga kokkuvõtteks sain mina endale palaviku ja nohu ja köha ja rahulolu. no ma lihtsalt ei arvestanud sellega, et öösel valja minna pluusi väel võib külm olla ...tohman eksole.

aga selge, veel üks eksam ja kontrolltöö ja siis võivad jõulud tulla. tuleks lumi ka siis nad näeksid tulla...teate küll see laul, et
ühe valge küünla, süütan õhtu eel
kõigile kes kaugel, valgustab see teed
...
jõulud näevad, jõulud näevad, jõulud näevad tulla

tunnen, et on raske, aga plakatid said üles ja kutsed on kaaa valmis, ja silmade eest virvendab, kas pole tore see???
üks kutsu ulub, ilmselt on see labrador, kellel võivad käia krambihood. ja enne tuli kiisu, kes vaatas mulle otsa ja järgmine hetk oli ta mu süles...kirbukott!
telekast tuleb mõtetu asi, aga und ka veel ei ole ja tunni pärast peaks nagunii ärkama ja krambitajat vaatama. elina loeb cosmopolitani kõrval, hea meelelahutus. laua peal on viis pikka punast roosi, eitea kellele need toodud on, aga ükskkõik kellele, nad on juba närtsinud :D
ja mul on kahte meiliaadressi vaja ja neid ei ole ...kurat! aga noh ma arvan, et ma olen täna päris palju asju ära teinud :) aga sponsorite pärast on mul ikka mure :(

uuuh, harjutan enda ümber jälle, kui oled kuud istunud lauaarvuti taga ja nüüd saad läpaka näpu alla on jube imelik. kuid jah ma ei pea läpaka taga istuma, lauaarvuti on ka olemas, aga diivani peal teki all on palju mugavam :P :D
nädalavahetus oli hea, laupäeval sai külmetada :S seda õnneks natukene ja siis sai veebi ÕSist head ja paremat teada...kasulik, soovitan kasutada. ja õhtu kõige magusam hetk oli siis kui me Riina ja companyga sööma läksime...teinekord peaks kordama!
pühaba siis täitsime sugulasekohustusi, sai hapukapsast ja seapraadi ja kooki ja kringlit ja salatit ja kala ja oehh kõike head paremat (tudengitele on sugulaste sünnipäeval teretulnud nähtused, kui arvestada seda, et neil on pidevalt kõht tühi ja raha napib!) ja siis oli referaadi ettekanne, mis läks vist päris kenasti, vähemalt endal on selline tunne. nüüd on siis kõik suuremad kohustused täidetud.
jõudsin just tantimast tagasi ja luban omale nüüd piparkooki teega. järjekordselt leidsin, et kurat ma ei saa nii pikki samme teha kui mehed...mõelge sellele!!!! naistel on seelikud ja need ei veni niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii laiaks, vaid ainult natukene! ja naiste samm on meeste omast lühem (no mitte kõigil aga enamustel ikka), aga muidu oli tore, tango ON vahva tants! ;)
ostsin täna poest mandariini...viite ei saa osta, on vähe, aga kilo ka ei saa korraga osta, sest siis ma söön nad kõik ära ja hakkan sügelema, mida ma vist natuke juba teen ka. kohutavalt ebameeldiv, aga nad on niii head, see väike allergia ei tähenda midagi ja ma söön neid ikka edasi. ja piparkoogid on ka head, aga mitte kell 12 öösel, aga neid ma just praegu söön.
aga jahhaa ega midagi, pjuutisliip tuleb nüüd, et hommikul värske ja ergas välja näha. homme on oluline kokkusaamine direktoriga, seal peab normaalne välja nägema, mitte mingi lobakoll.

ja jäänud on ainult 3 päeva veel ja siis saab jürka reservi, aga enne seda sai ta täna seletuskirja, sest neil oli üliagar ülemus jälle...taaskord ütlen, et liigne agarus ON ogarus!

hmmm...lumi tuli maha ja valgeks läks maa, kollm väikest hanepoega nüüd välja ei saa, nad istuvad laudas nii kurb on neil meel, sest paljajalu lumepeal käia on külm. vot nii käis see lastelaul, kui mu mälu mind alt ei vea.
aga jah eile oli rebussidel oma õhtu, aga mina lasin sealt jalga, soojendasime kursusesuhteid (aga see on ka vajalik!)aga tore oli, eriti tore oli kass Villu, jubedalt ladna kass, tee ükskõik midagi temaga ja ta vaatab sulle otsa ja teeb mau.

aga ei, täna oli asjalik päev, peaaegu olen oma referaadi lõpetanud, natuke, nii umbes 2 tundi läheb veel ja siis saadan selle mag!referndi poole teele :)
täna leidsin, et tahan 15 minna paidesse oma laulukooli etendust vaatama, aga, aga meil on laste jõulupidu siis...dilemma!
pidin midagi veel kirjutama, AGA kuna ma siuke kanaaju olen, siis ma unustasin ära :D


aaa jaaa....kallis jõuluvana, ma olen sellel aastal hea laps olnud, palun too mulle jõuludeks kass :)

Hommik :) ma olen täna varajane, või siis tegelt mitte, unelen siin kohvitassi taga ja valmistan end vaimselt ette kooli minema...aga õnneks on täna viimane päeva, neljapäev-reede on vabad :)
eile genereerisin mingi poole ööni referaati, mida minut edasi, seda rohkem mulle see teema meeldima hakkab: Esimesed naised Tartu ülikoolis :) aga tänu sellele genereerimisele oli täna väga raske ärgata, oma kolm korda lükkasin vist äratust edasi, aga ma arvan, et nii on igaühega juhtunud ja siis otsustasin, et parasiteerin anni juures ja saatsin talle smssi, et ta mind peale korjaks. ma luban (siin ja praegu ja avalikult) et viin talle jõuluks 2 kilo apelsine ja suure šokolaadi ja midagi veel head!

ahjaa esimest korda üle mitme aasta (tundub, et ma olen juba terve igaviku ülikoolis käinud) tunnen ma jälle, et meil vist hakkab kursavaim tagasi tulema! nii hea!

aga nüüd kooli ja Ben Sykesi kuulama...lund teile!

nii, et siis kuu aega pole ma siia sõnagi saanud, no nüüd ma parandan oma vea (parasitoloogia õppimise arvelt :D).
aga jahh kiire on olnud, väga kiire isegi. marit siis nõutas rõõmujoovastusi seemendaja kutsetunnistuse kättesaamise aadressil, saime, aega võttis, aga kätte me need paberid siiski saime, aga noh üllatus-üllatus, meie kursusele on tekkinud mõned uued inimesed prof. aidniku arvates: Anu ja Tauno ja Helina-Liisi ja Tuira :) positiivne!
siis sain ma assisteerida ühe songaoperatsiooni ühel lehmal ühes kirurgiapraktikumis, hästi tore oli, eelmisel nädalal võtsime vissul niidid välja ja soolikad ei kukkundi välja vaid haav oli ilusti kokku kasvanud :D õppejõud ütles, et tjubli tjöö njoored kollegad! mitmekeelne ühiskond siiski!
ja siis ma sain oma rebaseksami tehtud :) üks samm värvidele lähemale, ja tegelikult ma pean nüüd ütlema, et ma olin ikka suhteliselt laisk, teised ikka õppisid minust umbes 100 korda rohkem, aga ma õppisin põhiasjad ära ja vsjohh, ja kui päris ausalt öelda, siis on ikka nii, et ega see väga raske nüüd ei ole, tuleb natuke loogikat kasutada ja, ahh mis ma ajan siin, eks see sõltub ikka igastühest endast! mina näiteks rahulikult pidutsesin eelmisel neljapäeval, jõudsin koju hommikul kella 4 ajal, ja ärkasin reedel kell 12 :) mõnus!!!! mulle meeldivad pikad ööd
laupäev oli selline isevärki päev, päike paistis ja hästi libe oli, sõitsin paidesse, sest türi gümnaasiumil oli kokkutulek ja lubasin emale-onule autojuht olla, aga kuna ma jäin kella 10 ajal magama, siis oli hirmus piin kell 2 öösel ärgata, end riidesse toppida ja õue minna...bbbrrrrr....külm oli!
ja ausalt ei mäletagi, mis veel juhtunud on, kiire on olnud koguaeg, praegu peaks organiseerima jõulupidu, aga kuidagi ei taha :S olen vist laisk! ja nii suht mõtetu tundub, neljapäevad on vabad ja ma pean tartus passima, nii see, kui järgmine, kui ka vist ülejärgmine nädal ....pähh pähh pähh! aga samas kus ma ei passiks, paides passiks samamoodi!
aga jah, täna on väga nõme ilm, päikest ei ole ja sajab midagi kahtlast alla :( tahaks valget ja kohevat lund ja päikest ja jõule ja teed ja moosi ja mett ja pähkleid ja kaissu ja puhkust! kõige enam tahan vist tõesti puhkust, minna ära, telefon välja lülitada, arvutit ei võtaks üldse kaasa ja lihtsalt oleks. ja kassi tahan ka!
aaa ühe asja jätsin ennist rääkimata, me ju tantsime see semester korp! Ugalaga, eile pidime tangot tansima, AGA naisõpetajat polnud ja siis tuli vanu tantse korrata, milline pettumis, igatahes meesõpetaja lubati garderoobi konksu otsa riputada, nagu väike jope :P aga igatahes enne kui meie ära tulime seda ei olnud tehtud :)
vot nii, nüüd olen vast rahuldanud kõigi uudishimu, miks ma pole siia sattunud, aga ma luban, et nüüd hakkan tihedamalt siin ennast näitamas käimas, kuigi jah minu lubadusi ei maksa vist tõepähe võtta, eriti viimasel ajal :P

ja kõige parem selle asja juures on see, et jürka saab järgmisel reedel koju ja siis on meil tõenäoliselt kodus kaugerandade invasioon :D

ahjaa ja Tõnu kui sa seda lugema peaks, siis tahtsin öelda, et millaski peaks kordama seda reedeõhtut seal paides, kohutavalt tore oli :)

lummiseid kellukesi kõikidele ja rohelisi kuuseoksi kah :D

Kuhu aeg lendab? kas läheneda sellele retooriliselt või reaalselt või poeetiliselt? kas aeg lendab või seisab paigal? kas aeg lendab kõigil ühtemoodi? aga äkki hoopis aeg kõnnib? kas meie aeg on siin ja praegu? kas kunagi on veel paremaid aegu? kas kunagi hakkab aeg teistpidi käima? aga äkki saab aeg kunagi otsa? aga kas... või hoopis... aga mis siis, kui... lõputult on küsimusi ja hetkel tundub, et lõputult on aega, aga kas on seda aega ikka nii lõputult? ja kas neid küsimusi on tõesti nii palju, äkki me juba praegu teame nendele küsimustele vastuseid?

ei ole paremaid aega halvemaid aegu on ainult hetk, milles viibime praegu!

külmal sügisõhtul pole midagi paremat, kui kuulata Kait Tamra plaati ja juua pärnaõie teed meega ja istuda sooja teki sees.

Hando Runnel
Ma tean, et ma tulen kord jälle

Ma tean, et ma tulen kord jälle
ja hakkan sind nõudma taga
ja otsima igat su jälge,
kus kunagi kohtus me rada.

Mu tulek on aimates tunda-
siis kuulda võib öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
neist pidet saan leida ning varjet.

Kõik muistne, mis vajunud liiva,
mu tulek taas äratab üles,
ehk küll seda kurjalt ja kiivalt
aeg-unustus peab oma süles.

Siis nõuan sind taga ma jälle,
me päevi, neid väheseid liiaks.
Ning tundi ma kardan kus jälle
mu pihust kõik pudeneb liivaks.

Täna on mul selline tuju, et ma tahan tänada kõiki, no heaküll mitte kõiki aga suuremat osa autojuhte :) sügav kummardus teile, et te suudate suurtest poriloikudest läbi sõita ja siis see poriloigu sisu lendab nii ilusa ja laia kaarega kõnniteele, kus kõnnivad inimesed ja nad saavad nii läbimärjaks, et kohe pisar tuleb silma. Suur-suur aitähh kõikidele neile, kes mind täna märjaks pritsisid! Mulle meeldibki umbes 6 korda päevas riideid ja jalanõusid vahetada, mis siis, et neid mul väga palju ei ole.

Aga aitab nüüd tänamisest ma lähen ja küpsetan kooki!

Homme on: reede
kirurgia arvestus (milleks õppimine on ilmselt liigne ajaraisk, tõdeme, et tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja ei viitsi sellega tegeleda)
koristamispäev
vil! külastamispäev
põrandaõlitamispäev
sõbranna Tartusse tuleku päev
mehe kojutuleku päev
koogipäev
joogipäev
söögipäev
õppimispäev
puhkepäev
12nes oktoobrikuu päev (ja koolides hakkab varsti vaheaeg, kohutav!)
närviline päev Siimu ja Ilze ja tädi Sirje jaoks

ilmselt on homme mingi päev veel, palun kas saaks, et homme oleks 24 tunni asemel 36 tundi päeva pikkuseks? ahjaa ja nädala pikkuseks võiks olla ka 8 päeva ja ööd võiksid ka pikemad olla.

Aitähh tähelepanu eest, ja ootan huviga homset päeva!

praekartulid tomatisalatiga, külm piim ja võileib...parim asi, mida hetkel süüa! oi täna oli koolis põnev, esiteks sai kirjatehnikat arendada, normaalne on ju kirjutada nii, et käsi on krampis ja 2tunniga 4 A4ja, iisi kas pole? ja kõikse põnevam asi tuli siis, sõlmetehnika, nii hakkame harjutama, 60 sõlme ühe minutiga...mitte tavalist sõlme vaid kirurgilist ikka. selline näpuharjutus oli, et sõrmelihased jäid haigeks!
ja nüüd ootam ma kannatamatult õhtut, siis on rongkäik, saab jälle tekli pähe panna ja uhkusega koos teiste korporantidega marssida, nüüd ma võin ausalt öelda, et need, kes ei ole oraganiseerunud ei saa asjast ilmselt nii aru, nagu need, kes kannavad uhkusega kas rebasteklit või värviteklit ja üldmütsi.
ja homme on ka vahva päev, üks inimene, keda ma pole juba vist aasta näinud tuleb tartusse, ma tõesti loodan, et tuleb üks vahva jutuajamine.
ilm on sompus, kahju et päikest ei ole, aga see-eest on kuldsed lehed ja kastanimunad, eile korjasin ühe üles, kui koolist tulin, nii hea on nüüd teda taskus keerutada, kui kõnnin :) kui on halb tuju, siis selle peale läheb alati tuju paremaks ;)soovitan kõigile soojalt, korjake maast üks väike pruunikas muna, pange see taskusse ja kui te ära unustate, et see teil seal on ja kui ükskord avastate selle olemasolu siis läheb nägu naerule- garanteeritud!

vot ei ole kohe kirjutamise soont, kaotasin selle ilmselt kuskile ära. ja tuju nag kah pole :( panin praegu Michael Buble plaadi mängima- I wanna go home
tahan ka koju minna, kuigi see on ka kodu ja paides on ka kodu, aga mitte sellisesse koju, vaid sinna päris omasse, kus on oma käe järgi kõik tehtud ja pandud, kus on omad inimesed, kus on oma koer, jah kus on päike ja heinamaa ja tiik ja....nostalgiahetked, aga vahel on neid väga vaja.
täna on kurb päev olnud, eriti õhtu, nii kurb, et pisarad voolasid, ma ei uskunud, et see mind nii puudutab aga ikkagi. need inimesed on ikka olemas, nad ei kadunud kuskile, aga nad ei ole enam rebased, me ei saa nendegea enam rääkida ja teha NEID asju, mida me siiani oleme teinud...ja meie muffiniõhtu jäigi ju pidamata. mul on üks ainuke soov, ärge palun muutuge seoses sellega, et te täna kaasvõitlejateks saite! ärge muutuge selliseks, kes käivad ja ütlevad, et tee seda ja miks sa selline ei ole ja miks sa ja miks sa ja miks sa.....see on vastik ja nõme, palun jääge ikka sellisteks nagu te olite, kui me lendamas käisime, mäletate, ääretult vahva oli ju ;)
hehh ja mis meil veel jäi ju tegemata, koosolek, miks me küll enne ei otsustanud asju ära??? nüüd me peame seda iseseisvalt, ilma teieta tegema ja peale selle peame valima uue kindrali ja tindi. ma tunnen end praegu nii tühjana. nagu ma enne ütlesin, et ma ei uskunud, et see mind niipalju puudutab, aga see tungib valusalt minusse ja kisub välja pisarad.
siia lõppu sobib hästi lause, mida ütles värske värvikandja: "aga ma tahtsin ju veel rebane olla!" ja meie tahtsime, et te oleksite veel meiega!

ma tunnistan, et olen laisk, mul on arvestuseni jäänud veel mõned päevad ja ma pole suutnud õppimisse süveneda. kül on üks häda, siis teine ja siis kolmas. kord on kõht tühi, siis on külm, siis tuleb uni, siis tahaks seda ja siis teeks seda ja siis avastad, et oihh kell on pool 11 öösel ja lähed magama. täiesti masendav. aga ma olen selles ise süüdi, ma oleks võind kevadel selle ära õppida ja siis nüüd oleks saand lebotada :)

aga jätkuvalt ma ootan põnevusega nädalavahetust, olgugi, et ma olen reedel ja laupäeval valves ja järgmine nädal on koolis öövalve, aga see, et mu kallis tuleb tartusse kaalub selle kõik üle.

ja kui nüüd kõik kokku võtta, siis ma pean end natukeseks käsile võtma :D ja siis ma loodan seda ka, et varsti hakatakse kütma, tuba on k o h u t a v a l t külm!!!! ja kõige parem on ikkagi see, et jürka saab sõjast koju juba 11 nädala pärast ja siis jäädavalt :)

aga nüüd olen ma paar päeva asjalik!

ma olen ülimegarahul! ma sain ome hirmust üle ja suutsin eksami ära teha ja saavutasin hinde C :D hetkel ma olen väga õnnelik.

minu õnne suutis jagada ka minu sõbrants, kellega võtsime väikese veini, sõime viinamarju ja melonit ja ahjuõunu, tunnen, et elu on lausa lust ja lill hetkel!

natuke saab puhata ja siis tuleb veel 2 võlga ära likvideerida, aga need pole enam nii hullud õnneks :)

aga nüüd unedemaale, ehk saan korralikult magada, ei näe enam õudusunenägusid täna!

mulle meeldib kell 11 öösel moosisaia süüa! ja seda ma eile ka tegin, ja mõnuga.
aga täna lähen paidesse, ja hakkan seal hoolsalt õppima. voh!

Tänane hommik algas suure, paksu uduga, nagu piima oleks terve linn täis olnud. Aga ilus oli ka siis tuli päike ja oli soe :)
Ja siis tuli nö kvaliteetaeg koolis, mis väga kvaliteetne polnud. või mis teie arvate, kas teile meeldib alustada esimest nädalat koproproove uurides? :S mulle eriti ei meeldi, aga see ei loe vist.
siis tuli järgmine kvaliteetaeg õpiku seltsis ja söögiseltsis. sellest järgmine suhteliselt kvaliteetne kvaliteetaeg oli konvendis, sügisene peakoosolek, nii tore oli kõiki näha ja eks see klaas vett kulus ka ära, tunnistan olen süüdi!
kuid siiski ma arvan, et kõige kvaliteetsem hetk tänases päevas oli see, kui ma läksin autot ära viima ja onu koer pidi mulle sülle ronima ja hakkas mulle konte tassima, tal oli nii hea meel mind näha. meeletult südantsoojendav!
ja nüüd tuleb veel üks kvaliteetaeg, õpikuaeg ja õppimisaeg, natukene on vaja veel lugeda, siis püsin graafikus!

Tahan kuldset sügist, et saaks jalgupidi mahakukkunud lehtedes sahistada, et saaks lapse kombel poriloiku hüpata, kastaneid ja tammetõrusid korjata...

nii, täpselt väga mitu kuud on möödas sellest, kui ma viimati siia midagi kirjutasin, aga vabandus või põhjus on lihtne: suvi oli ju! kes see suvel ikka viitsib eriti arvutis olla, parem on ju väljas päikse käes lebotada :) ja nii oligi, kuigi suvel sai hoolsasti praktiseeritud (lehmalaudas) ja nüüd ehk on nii, et saab seemendustehniku paberid kätte-tore töö oleks, vähemalt mulle meeldiks.
aga just juuni oligi selline, natuke tööd ja siis natuke puhkust lõuna-eestis, onu juures, sest temal ja ta abikaasal möödus poolsada aastat ja siis oli vaja suuuur (ma siiski ei liialda nende uuudega)pidu korraldada, ja siis oli kohe jaanipäev, mis sai sealsamas mööda saadetud, isegi jaaniusse nägime! tollel samal ajal sai mu meheraas puhkusele, ta käis ikka raplas marssimas ja seismas ka paraadi ajal, kuigi hirmus kuum oli ja nad peaaegu, et kokku kukkusid,on nad siiski elus ja läbisid edukalt NAK-i. rohkem olulisi sündmusi vist juunis ei olnud, või kui oli, siis mulle lihtsalt need enam ei meenu.
juulis töötasin ma jällegi palehigis, kohutavalt halb on laudas olla, kui väljas on 30 kraadi sooja ja päike särab keset taevast! halb sellepoolest, et tahaks hoopis rannas vedeleda ja ujuda. õnneks see mul ka juuli lõpus õnnestus, viibisin isegi mingi aeg tartus, sest siis olid vist ülikooli sisseastumiseksamid, no oli vahva vaadata oma suhteliselt närveldavat meest, aga õnneks läks kõik hästi ja nüüd on ta tartu ülikooli magistrant, õpib eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. nii siis juulis oli veel üks suurem sünnipäev ühel sugulasel, tore oli, aga oleks natuke muud võibolla oodanud, aga see selleks. ja oligi jälle juli läbi ja pool ema ja minu puhkust ka.
ja siis tuli mühisedes august, oi kui ilusad ilmad olid ja kui mõnus oli pärnu rannas peesitada. oodatult sai ka haapsalus käia, külastasime imetoredat peraküla randa, nii hea oli, keegi ei astunud pähe sulle, kui peesitasid seal lõug lõunas, kahjuks vette ei saanud, sest see oli külm, liiga külm ma peaks ütlema! ooo ja siis tuli vist suve suursündmus: leigo muidugi, plaanisime kaua aega, et kas minna levimuusika klassikale või tango ööle. otsustasime esimese kasuks ja ei pidanud eriti pettuma. eriti seetõttu, et liiga palju rahvast oli, söögid/joogid said otsa, autot polnud kuskile parkida, autod olid sõitnud 4km 2!!tundi, absurd ju! ja ega mulle eriti need tunniajased pausid ka ei meeldinud, sest osta polnud midagi ja vetsu ka ei saanud minna, sest järjekorrad olid hullumeelsed :) kes kohapeal oli teab seda isegi ;) aga siiski esinejad olid tasemel: liisi koikson, jaan tätte, rujaleidja ja chalise, kes küll sinna konteksti väga hästi ei sobinud, aga võis kuulata :) ja muidugi kõige suurem tsirkus hakkas peale siis, kui kontsert lõppes: me vaatasime, et ohh kui hea, et me saime sellisesse parklasse, kust saab ka ülevalt poolt välja, aga kahjuks me polnud ainukesed, kes seda avastasid. ja siis see hakkas, mina jäin viisakasse kaugusesse seisma, et teised saaksid ilusti ära sõita, sest seal oli ka natuke tõusu ja veidi oli ka vihma tibutanud ja rohi teadagi läheb siis märjaks ;) ja siis need toredad mehed/naise sõitsid must suure hurraaga mööda ja istusid seal kinni, rattad käisid ringi ja ei saanud nad edasi ega tagasi! ja eks kõik siis sõitsid üksteisele nii sappa, et keegi tagurdada ka ei saanud....nüüd on vist see koht, kus ma võiks öelda paras, aga ma ei ütle, sest eks igaüks kes seal oli mõistis oma viga, ma vähemalt siiralt loodan seda!
ja siis tulidki viimased augustinädalad ja töö kliinikus, päris põnev oli ja päris palju asju sain teha (ka operatsioonidel assisteerimine, mis on väga suur asi minu jaoks). ja siis algaski kool, enne kooli sai veel onu juures astelpajusid korjata, mõnus lõõgastus, soovitan soojalt, proovige-ja ärge uskuge seda juttu, et siis on käed verised, see on vale!
aga nüüd nii ongi, on kool, on tartu ja on pidev igatsus, teadagi kelle järele :) ja nüüd on sissekande lõpp ka, sest lähen ja õpin natukene, järgmisel nädalal vaja üks eksam ära teha, muidu läheb asi nutuseks.
ahjaa tervitan triinu ka, kes juba mitu kuud tagasi nuttis, et ma ei tee ühtegi uut sissekannet oma blogisse :) ja muideks trinka kullake, sinu leigonali oli parim! :D

minu tänane plaan:
selgeks saada järgmised parasiidid koos munadega:
Dictyocaulus viviparus
Fasciola hepatica
Oxyuris equi
Dipylidium caninum
Monezia expansa
Toxocara mystax
Heterakis gallinarum
Ascaridia galli
Parascaris equi
Ascaris suum
Diphyllobothrium latum
jne
lisaks veel hunnik haigusi nagu näiteks, fastsioloos, diktüokauloos, moneesia ja muid põnevaid asju. ilmselt tuleb pikk öö, sest päeval ei saa õppida, liiga palav on. ja homme on siis see viimane arvestus ja siis hakkab praktika, kell 9.00 neljapäeva hommikul, kuupäev on siis 14 juuni pean olema OÜ Väätsa Agro kontori juures :D

ainult 10 päeva veel ja siis hakkab jürkal puhkus :) nii hea, et ta sai möödunud nädalavahetusel linnaloale...

tahtsin kirjutada, lihtsalt tuli ükspäev selline mõte, et mis saab 10 aasta pärast, no okei 20 aasta pärast ja millegipärast tuli selline mõte pähe:

Tere Leenu,
Kuidas sul läheb, mul läheb siin metsade vahel hästi, esimesed aiatöödki on juba tehtud ja lilleseemned maha riputatud, eile lõpetasin ka lammaste pügamise ja nad said esimese maitsva suutäie värsket rohtu. kohe näha oli, kui rõõmsaks loomad muutusid. teadsa kui tore siin on, kaugel linnakärast, hommikul ärkad on vaikus, tuled välja, Pontu jookseb vastu, lähed mängid temaga natukene, siis tuleb Miisu ja küsib piima, nooh võtangi ennast kokku ja lähen lauta ja vaatan Maasu üle ja annan talle heina ja teri ja lüpsan teda. ja ongi juba kell niipalju, et tuleb hommikusööki minna tegema, suts vesi keema, soola sisse ja pudruhelbed valmis, kohvi tulele, leib ja sink, koos kurgi ja tomatiga lauale ja ongi aeg lapsed üles ajada, et nad õigeks ajaks lasteaeda toimetada. kiirelt riidesse, kõhud täis ja autopeale, mehele põsemusi ja juba nad läksidki. Pontu teeb ka mõned kiiremad sammud ja saadab nad väravani ise rõõmsalt haukudes. järsku avastan, et kell on palju ja mobiil heliseb ja ongi ka minul aeg tööpostile tõtata, Rohehansu talus on vasikad öösel sündinud ja vaja need üle vaadata ja märgistada. Jätan siia pooleli praegu, ja lähen vaatan, mis lauale saab.
õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena koju, no on ju vaja minna tädi Maali vissi ka üle vaadata, kes hommikul käitus imelikult, ja oligi imelik, pulli otsis...! aga see selleks, mees toob lapsed lasteaiast ja vaatab õhtusöögi, talitab loomad ja käivad koeraga mängimas/jalutamas. tavaliselt käime ka õhtul jalutamas või jooksmas või suvel sõidame õhtul kuskile ujuma, mis siis, et endal tiik õues, aga järv on midagi muud ;)
aga muidu on kõik hästi, ülehomme tähistame oma 8ndat pulmaastapäeva, lapsed kasvavad ja hakkavad aasta- kahe pärast kooli minema. mehel läheb õpetamine ka hästi ja peale kooli jätkub tal ka jõudu muuga tegeleda, kui tööde parandamisega. tead ma arvan, et see oli ainuõige otsus linnast ära kolida peale seda, kui Klaara sündis, maal on lastel ja endal ka ikka parem, värske õhk, oma aiast võetud porknad, kapsad, kaalid, kartulid, marjad, ikkagi värsked ja ilma väetiseta kasvatatud ja ei ole mürgitatud. ja peale selle nad saavad vabalt joosta, ilma, et keegi neile peale koera otsa sõidaks.
vot nii on meil siin lood metsade vahel, jätkuvalt ootan sind külla! et saaks lõpuks ometi hommikul kohvi verandal juua, sinna kõrvale värskeid sarvesaiu, õhtul grillida ja sauna teha ja veini juua ja muidugi lõputult lobiseda!
kallista ja tervita oma meest ja lapsi,
päikest teile kõigile!

Kaata



vot ilmselt nii on lood millalgi, kunagi, aga kes seda teab millal ja kes sellest hoolib, et millal täpselt see juhtub, aga sisimas ma tean, et see juhtub!

täna on juba 5 juuni ja teisipäev, eelmisel aastal olin ma sellel ajal juba praktikal, praegu aga teen eksameid ja kunas praktika tuleb ei teagi veel, aga loodame, et varsti. üldse ei ole sellist isu, et tahaks metsikult õppida, tahaks hoopis väljas olla, päevitada, ujuda, rattaga ja rulluiskudega sõita, lihtsalt puhata, kõik kuidagi kuhjub ja siis tekib jõuetuse tunne ja tahtmine ära minna, kaugele, kust keegi sind kätte ei saa.
ja mis päikesesse puutub, siis see paistab nii soojalt ja mõnusalt, et lausa patt on ennast mitte päikese kätte istuma panna, aga sellest võib ka kahju tulle. käisin pühapäeval pärnus ja seal ei teki tunnet, et nüüd aitab, selg või kõht või jalad on juba piisavalt roosad, et nad sulle öösel põrguvalu teeks :) aga milline vaimustav tunne on ennast vaadata peeglist ja mõista siis, et ohh ma polegi enam nagu luik :P ja see kaalub kõik selle valu ja punasuse üle.
ja siis laupäeval ma avastasin taaskord, kui mõnus on mullas sonkida, rohida, istudada ja kobestada ja ohh tahaks juba oma aeda ja oma maja ja oma muru, mida niita, peenraid, kuhu istutada lilli ja võtta peenralt esimesi punaseid maasikaid, minna hommikul hommikumantlis ja kohvitassiga välja kuulata linnulaulu ja tunda värsket lõhna. milline imeilus mull, mis kohe lõhkeb, sest istun korteris ja pean õppima hakkama :(
aga pole hullu, kül ma kunagi saan selle, mida tahan, oluline ongi see, et inimesel ei kaoks oma unistused, et oleks mille poole püüelda. kuigi hetkel ma püüdlen selle poole, et saaks oma kooliasjad tehtud korralikult ja saaks suvega alustada, hommikul kaua magada ja siis rahulikult lehte lugeda mmmm mõnus ....

Hetkel on vist äikesehooaeg, ja selletõttu on mu elurütm täiesti sassis. ma ei saa magada, olen ärevil, halenaljakas tunnistada, aga ma siiski kardan äikest. ma ei teagi miks, ja just rohkem kardan ma seda müristamist, välk mind ei hirmuta,kuigi see ongi ju see, mis halba teeb.
linnas ei peaks ju kartma, siin ei ole mingit ohtu, aga ikkagi on hirmus, kui taevas valgeks lööb ja müristab. kunagi öeldi, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb, eitea, kas see on praegu ka nii?
avastasin, kui kiiresti aeg läheb, alles oli aasta algus, homme on juba mai kuu lõpp ja peagi vast algab suvi, kooliga on peaaegu ühelpool ainult mõned asjad on veel teha, ja siis tuleb see kauaoodatud praktika.
tegelikult peaks õppima, aga mitte mingit tahtmist ei ole, pea on paks, ilmselt selle vihma süü on kõik, linna peaks minema, aga kuidagi ei taha toast välja minna, jällegi vihma süü. nii hea on alati kedagi teist süüdistada, mitte ennast ja enda pealt on süüd vahel ka hea ära veeretada. nii paljud tuttavad lõpetavad sellel aastal, ka mina oleks võinud, kui ma poleks omale seda eriala valinud, aga ma tean, et kui ma peaks praegu on diplomi kätte saama, siis tekiks mul küsimus mis edasi...kuhu nüüd...mis nüüd saab. üks mu hea tuttav ütles, et peale bakalaureuse töö kaitsmist läks ta ühikasse, istus voodile ja...ja siis tekkis see tunne, et aga mis nüüd edasi saab?! vot täpselt selline tühi tunne tuli, et pole nagu konkreetselt midagi teha, kuskile ei pea ruttama, tekib selline rahulolu, samas aga rahutu tunne...
eile õhtul oli tore, saime teada, et tequila polega kaktuseviin, kummastav, kas pole...ja rebasteater teemal: Miks Mehhiko rikka nutavad? intrigeeriv, kas pole.
tunne on, et vihmasadu ei tahagi lõppeda, aina kallab, kuid eile õhtul oli imesoe ja kuu paistis, täiskuu oli kusjuures! koheselt hakkas mul peas kummitama laul: Öö on imesoe ja paistab kuu, pimedus on pargiteel...jne, ehk siis Minu südames sa elad, ilus laul iseenesest. ja nii ilus oli koju jalutada, soe ja mõnus, oleks veel mu kallis ka minuga olnud :( aga ma tean, et see tuleb varsti, millal me koos saame olla!
Aga nüüd tegudele, pealegi varsti peaks õue minema, värske õhk pidi kasulik olema.

Kui saaks, siis rebiks ennast hetkel 10ks tükiks, et jõuaks asjadega ühelepoole. Õppimise asemel tagaks hoopis praegu väljas lebotada, rullikatega sõita, jäätist süüa, ja niisama oleskleda, aga ei tuleb hoopis õppimisega tegeleda. mis iseenesest ei olegi väga halb, sest kunagi on teadjad öelnud, et õppimine teeb targaks!
aga siiski ma olen rahul, sest tegin ühe eksami ära, milleks ma just väga korralikult õppinud ei olnud, sest nädalavahetusel oli ju igasuguseid muid asju teha, lillelaat ja kodu ja ühe vana tuttavaga kokkusaamine ja...kõik need asjad olid palju huvitavamad ja meeliköitvamad, kui õppimine. aga mis teha, elu on kord juba selline.
aga nüüd tuleb päeva kõige parem osa, lähen ja viskan ennast voodisse pikali ja hakkan unenäofilmi vaatama, et homme vormis olla ja õppida, õppida, õppida nagu ütles Lenin kui jäi kolmandat korda esimesse klassi istuma.

Sõitsin hommikul Tartusse, buss oli külm ja jalad külmetasid, jubenõme, samal ajal, kui bussijuht mõnules soojas ei raatsinud ta salongi sooja õhku suunata...no on koi! Aga tegelikult, jõudsin ikkagi kooli ja nüüd istun auditooriumi ukse taga ja ootan loengu vaheaega, aga seda vist ei tule, sest õppejõud peab varem ära minema, aga ega sellest ei ole midagi, nagunii ma poleks seal kirjutanud.
aga jah minu asjalik jutt, mida Triin siin suure hoolega ootab, seda vist siiski ei tule, ma pole lihtsalt võimeline :)mõistus on nii kokku jooksnud, et midagi arukat ei suuda välja mõelda.
Volber oli tore, uhke tunne on ikka käia rongkäigus, kui oled akadeemilise organisatsiooni liige, laulmine ja ohh...ilus oli, mis siis, et natukene külm. ja pärast konvendis oli ka tore....meie rebasteater läks ka korda nagu ksv!! nägudest näha oli. ja pärast jõudsime veel korp! Filiae Patriae'sse ka ja siis veel korp! Ugalasse. ja koju sai alles väga väga varahommikul ja päike tõusis ja ilus oli...! ja järgmisel päeval olin väga surnud, väsinud...
ja üldsegi ma olen jälle saavutanud selle laiskuse, et ma ei viitsi mitte midagi teha, kuskil käia, tahaks kodus teki all lebotada ja magada ja telekat vaadata ja süüa midagi head. ja siis ma tahaks veel seda, et mu mees ikkagi koju saaks...nonii jäädavalt, mitte hästi lühikeseks ajaks. kuid siiski ma peaks nentima, et ta sai oma linnaloa, küll nädal aega hiljem, aga siiski.
ohh ja nüüd hakkab kohe seemenduse praks ja ma peaks sinna minema ja siis veel täna valvesse ja siis veel õppima ja siis veel peaks seda tegema ja siis seda ka ja siis seda ja siis peaks Triinu ja Merliniga kokku saama ja siiis....ja siiiiss....neljapäeva hommikul ma lähen Paidekoju. ja nädalavahetusel ma saan täitsa üksi kodus olla ja parasiite õppida, milline rõõm eksole.
mhh...nüüd tulid mingid noorema kursuse inimesed ja hakkasid karjuma, ja nende eesmärk on mitte asja selgeks saada, vaid maha teha, no mis kasu sellest on? sa ju õpid endale, mitte kellelegi teisele. aga eks iga inimene teab ise paremini.
Jah jõudsin otsaga koju nüüd, kõht on täis ja tuba külm, siin ka kütta ei raatsita. ja tegelikult midagi uut ja huvitavat polegi, kõik on ikka vanaviisi, ainult seda saime teada, et seemendajate suuvärk on väga väga väga ropp :D aga noh, eks see ole erialane terminoloogia, mis sealt välja tuleb ;)

Ema sõidab homme šveitsi, peab vist talle meelde tuletama, et ta peab ikka palju palju kommi ja šokolaadi ja marmelaadi ja muid vahvaid asju tooma, mitte, et neid samasuguseid asju siit eestist saaks :D
Aga nüüd tegudele, ega muudmoodi asjad tehtud ei saa.

ma kirjutan midagi asjalikku õhtul...kui mul silme-eest enam ei virvenda ja kui mul on üks osa diagnostika materjalist läbitöötatud...peale volbrit EI ole tore õppida!

tunnen hirmu....homse ees.....ilmselt saan pärast jälle nutta ja juukseid peast kiskuda, et oleks pidanud rohkem õppima ja oleks pidanud neid asju vaatama ja siis seda ja....mul on vist närvid läbi!sees keerab ja pea valutab.
ja üldsegi tundub mulle, et mõned inimesed käituvad nagu lasteaias....ma ka ise aegajalt :D
täna oli mõni helgem hetk ka, näiteks see, kui mu kallis mees saatis mulle sünnipäevaõnnitlused kuskilt kaevikust....hahaa...ideaalne koht päeva alustamiseks ja siis see muidugi, et hea on, kui sul on tõelised sõbrad, kes sinust hoolivad! helistavad, tulevad ja kallistavad. kui ootamatu oli kõne otse Pariisist....aga see oli nii südantsoojendav! ja on ka neid sõpru, kes saadavad praegu smsssi, kuid toonitavad, et sellel ja sellel päeval siis ja siis kellaajal oled sa seal ja seal ja siis saame kokku ja siis räägime. ja küll on hea, et sõprus jääb püsima olenemata sellest, et vahel on väiksed/suured kätšid :D muidugi alati seda öelda ei saa, aga mina täna saan.
Ma olen ikka õnnelik inimene ;)
aga nüüd tagasi õppima....muidu ma kirun ja kakun juukseid homme veel rohkem.

Avastasin õppimise kõrvale ideaalse kombinatsiooni: Coca Cola ja leivakohupiimahapukooreõunakastme magustoit :)
Aga ikkagi ma ei saa see aasta vist ühesti tudengipäevade üritusest osa võtta...kool kool ja kool midagi oli veel...ahjaaa Kool :S Tegelt valetan, ühest asjast siiski...Volbrirongkäik tuleb ju ja Volber :D minu lõõgastushetk, et natuke aju puhata ja siis edasi õppida :S

Aga nüüd siis tegudele....umbes sigapalju materjali on veel vaja selgeks saada, ära õppida, läbi sirvida, meelde jätta....ohh parema meelega oleks praegu öölaulupeol, esimene aasta, kus see mul käimata jääb :(

Tegin täna otsuse ära....valisin omale lõpuks akadeemilise ema ära...ja ausalt, ma pole nii kaua kellegi näost nii siirast rõõmu näinud, kui täna, siis, kui ma Riinat palusin :) südantsoojendav ja meeliliigutav.

Õppisin täna palju uusi asju...näiteks seda, ET kui lahkama minna, siis enne ei tohi süüa, kõik võib kohe välja tulla sealt samast otsast, kus sisse läks ja seda üsna kiirelt. Seda õppisin ka, et kateetrit lehmasisse ajada on väga lihtne...sups ja valmis, ainult väikest nippi on vaja :)
Siis õppisin natukene Patoloogilist Füsioloogiat ka ja sain teada, et hüper- ja hüpokaltseemia ja igasugused muud hüpod ja hüperid pole üldsegi head ja siis ma sain veel palju põnevaid asju teada, aga neid ma teiega ei jaga....jätan oma teada ;)

Käisin ja vaatasin mõned sugulased ka üle...ohh...see noormees, kes on mulle nagu venna eest on juba nii suur, et hakkab varsti naist võtma :S alles ta oli väike ja nägu tatine ja lõi jala ära ja tuli nuttes, et valus on...ja nüüd...pikk kolakas ja säänne naistemees, et anna olla :)

Aga lõpetan siinkohal, asun uuesti õppima...keeruline, aga tuleb vastu pidada...teadagi ju, et raske õppustel, kerge lahingus ;)

Kord mõtlesin, et kirjutan, aga siis jälle, et ei kirjuta. Otsustusvõimetus! Eile oli hästi tore, juttu jätkus kauemaks ma peaks ütlema ja muidugi head üllatused, kui viisakad saavad olla noormehed...palun, tänan, kas soovid, lähen toon, millise mantli selga aitan....rohkem võiks sellised olla...mul muidugi ei ole etteheiteid oma lähedaste suhtes ;)
ma olen tänase päevaga väga rahul, sellist sõnakõlksu kuuleb vist minu suust harva, aga tõesti nii see on, sest käisime täna verd võtmas (90 proovi veistelt) ja ma sain hakkama, esimesel korral käsi värises, kuid pärastpoole läks paremaks :) ja siis pika aja peale sain oma 2 lahanguprotokolli tehtud ja ühe koduse töö, mille tegemist ma olen juba tükka aega edasi lükanud, nüüd on vaja võtta veel pat fys raamat kätte ja seda natukene uurida, meelde tuletada. Mõtlesin, et loen täna hästi kaua, teisalt taga tundub mulle ahvatlevam minna kella 10 ajal magama ja ennast korralikult välja puhata taaskord dilemma...aga tõenäoliselt ma otsustan pehme voodi ja padja ja teki kasuks ;)
aga ei see oli siia väike vahepala, hakkan uuesti tegutsema, pesen nõusid ja jooksen korra poodi,külmkappi on keegi laastamas käinud.Ja siis asun õppimise kallale uuesti.

Ennem arvutis surfates leidsin ühe ilusa pildi, vähemalt minu jaoks, mis sai vist aprilli aluguses tehtud, näitan teile ka :) rebaslennust peaks ka millalgi kirjutama, enne kui kõik päris meelest ära läheb.

Aeg

kus on selline pood, kus müüakse aega? Mul jääb pidevalt ajast puudu, või siis ma ei oska seda lihtsalt planeerida, ma ei jõua igale poole, kuhu oleks vaja ja ma ei jõua oma asjadega valmis....jama! Huvitav kas see oleks võimalik, et ma saaks aja seisma panna, et ma saaks natukene oma asjadega ühelepoole, kasvõi tsipakene....ma tean, et see pole võimalik, aga tahta võib ju ikka-tahtmine on taevariik, saamine on iseasi!
Aga ma olen siiski rahul. Eelmisel nädalvahetusel käisime lendamas, mis siis, et meil see ei õnnestunud päriselt, aga rahul oleme me ikkagi, uued kogemused, uued tuttavad, uued teadmised, uued oskused-olla vägakaua järjest üleval ja sõita autoga ilma, et vahepeal magama jääks :)Tegelikult oli igati vahva üritus ja ma olen väga väga rahul, et me selle siiski ette võtsime, ühendas ju see meid omavahel ja meid korp! Vironia rebastega ;) ja esmaspäeval on tulemas ühisrebastund: meie, korp! Vironia ja C!F!E! ga eks muljetada ole piisavalt :) loodame, et saame oma arved ka klaaritud ja Anni saab oma uhke pulmakleidi ilusti ja puhtal kuju tagasi!
Ahjaa täna ongi ju reb! Annil sünnipäev...ilusad, säravad, päikselised, rõõmsad,lillelised ja muud toredad õnnesoovid Talle ;) kahju ainult, et ta meie juures varsti kauaks ajaks ära läheb, alles õpime üksteist tundma ju...
Kuid elu on nagu lill minumeelest vähemalt, kui mõned asjad välja arvata. Mind hämmastab jätkuvalt Eesti arstide käitumine. Inimene ootab 2 kuud silmaarsti aega, sest arsti pole ja kui arst tagasi tuleb saab ta oma aja uuesti 2 kuu pärast, kas selle peale ei mõelda, et selle aja peale võib mõni pimedaks jääda, kui suurem probleem on?! Ja teiseks mind hämmastab see, et kui inimene viiakse kiirabiga haiglasse, tehakse kompuuter ja ei avastata "midagi" ja siis öeldakse, et minge nüüd koju ja kuidas te sinna saate, see pole enam meie asi. Miks ei võiks teda jätta jälgimistuppa, kui tal on selleks kõik näidustused olema-tugev peavalu, iiveldus, tasakaaluhäired, sa ei saa kunagi kindel olla, et inimene jõuab oma koju, et vahepeal midagi ei juhtu. Ohh hästi segane jutt....aga põhimõte on selles, et kui sa ise ei suuda diagnoosida, siis küsi teise inimese käest, kes on targem, see ei ole mingi häbiasi, kui sa konsulteerid oma kolleegiga, ega see ei tee sind lollimaks, see näitab seda, kui hästi sa suudad teiste arstidega koostööd teha! Asja tuum on selles, et kui sa ise ei suuda diganoosida kolmiknärvi halvatust, siis las diagnoosib seda mõni teine arst, las tal ka kompuutri tulemusi vaadata! Nüüd peab patsient kannatama valude ja muude halbade asjade käes.
Tuleb tunne, et Eesti arstide juurde ei taha üldse minna, kui nende suhtumine selliseks jääb.
Aga jah, siiski ma olen õnnelik. Mul on armastav mees, kes kül praegu on kaugemal, kui ma tahaksin, mul on hea perekond, hoolitsevad sõbrad, kellele ma saan alati loota. peale selle on väljas ilus ilm, linnud laulavad ja kõik tärkab. Kuid siiski tahaks pisut Aega, natukene tahaks seda näpistada endale...et teha asju, millest ma olen juba ammu unistanud, lugeda mõnd head raamatut, sest viimane kord mul jäigi see sooviks peaaegu, mõned leheküljed ja sellega ma piirdusin, sest kooliasjad tulid peale. Kuid ma luban endale, et kui ma selle eksami ära teen ja siis selle teise ka, siis ma võtan ja loen ja teen asju, millest ma praegu ainult unistada saan.
Lähen nüüd tagasi seltskonda, kuulsin, et keegi tegi pelmeene, lõhn on meelitav ja ei ütleks neist ära, kui päris aus olla.

Eile oli Teeõhtu, tore oli, aga jalad lõid õhtuks tuld välja, aga selle peale ütlesid mulle reb!! et see on alles algus, sa pead sellega harjuma....eks ma siis pean seda tegema :)

Kõik on paha, kõik on vastik ja ma ise olen ka vastik...nõme on ka kõik ja mulle ei meeldi mitte midagi praegu, tahaks olla üksi ja rahus ja nutta! Tahaks seda Sõbra õlga, mis on kaugel.....

Ahjaa see ununes, et kui korraldataks maailmavõistlused või olümpiamängud laisklemises ja magamises, siis ma võtaksin kindlasti osa ja ma arvan, et ma tuleks suhteliselt kõrgele kohale....
tõenäoliselt võib mulle diagnoosi panna: Laiskuuskondiites

Seoses ilmade ilusaks ja kevadiseks muutumisega, olen võimeline päevas mitu jäätist ära hävitama....olenemata sellest, et ma ei ole kunagi eriline jäätisesõber olnud, äkki on mul midagi viga....mingi salakaval haigus?!
Üldsegi, kas keegi ei viitsiks mulle siia Tartusse koristama tulla, tuba on jälle tolmu täis, ma ei saa aru, kuskohast seda nii palju tuleb :S Tegelt ka ma olen päris usin koristaja, tolmurulle leiab harva, või on nad siis nii hästi ära peitunud :P
Eile käisime jalutamas niiiiii ilus oli, aga meid oleks surnuks peaaegu, et jookstud kõik teevad sporti, kes jooksevad, kes teevad kepikõndi, kes jalutavad oma kutsikaid-ps. kutsikahooaeg on vist, ja nad kõik on niiiii nunnud, tahaks omale ka, aga ma tean, mis mulle selle peale öeldakse...."sa oled ikka täiesti põrunud, ega sul midagi muud tõesti pole teha ja siis pead omale veel ühe kohustuse juurde võtma"!!! Aga ma niiväga tahaks ju...
Siis mulle tehti selgeks, et hängimine ja dšillimine ei olegi üks ja sama asi, vaid üks on siis, kui sul on raha ja teine on siis, kui sul ei ole raha, aga kuna mul on kanaaju, siis ma olen unustanud, kumb kumb on :D ahjaa tšängima on ka veel üks põnev sõna, see on vist rahatult ringi loivama vms. Ühesõnaga tunnen meeletult puudust õp. Rohtma eestikeele tundidest :( ja komadega ma pole ka sinasõbraks veel saanud, olenemata sellest, et mu elukaaslane on filoloog.
Läksin täna konventi, tekkel oli peas, vastu tulid kolm tüdrukut, nad vaatasid mind imelikult...huvitav miks? kas nad ei ole näinud noori rebaseid??? tõenäoliselt mitte, aga minul oli uhke tunne ;)

Emajõe ääres võiks rohkem pinke olla, kus istuda ja ilma nautida...

Nägin täna selle aasta esimest liblikat :) kollane oli, loodetavalt tuleb siis suvi ka kollane ja hästi päikseline ;)
Kui hea oli täna hommikul kodus ärgata, see nädal on tõeline põrgu olnud, tunnen hetkelist rahu ja ka tervis hakkab väheke paremaks minema, loodame, et keerdu ei tule ja ei hakka allamäge uuesti minema.
Kurbi uudiseid tuleb tahtmatult ja paratamatult hakkad mõtlema, et mida oleks võinud öelda teisiti, kui viimati kohtuti või mis jäi sellele inimesele üldse ütlemata...ja nüüd seda enam kahjuks teha ei saa...võibolla teispool linnuteed, mitte enne.


Everybody Hurts - R.E.M.
When your day is long
and the night,
the night is yours alone,
when you're sure you've had enough
of this life, well hang on.
Don't let yourself go,
'cause everybody cries
and everybody hurts
sometimes.

Sometimes everything is wrong.
Now it's time to sing along--
When your day is night alone, hold on
if you feel like letting go,
if you think you've had too much
of this life, well hang on.

‘cause everybody hurts.
Take comfort in your friends.
Everybody hurts.

Don't throw your hand. Oh, no.
Don't throw your hand.
If you feel like you're alone,
no, no, no, you are not alone

If you're on your own
in this life,
the days and nights are long,
when you think you've had too much
of this life to hang on.
Well, everybody hurts--
sometimes--
everybody cries.
everybody hurts, sometimes.
everybody hurts, sometimes.
So, hold on, hold on.

Hommikune ehmatus

Nagu öeldakse, Igal oinal on oma Mihklipäev. Minu oma oli vist siis täna, või vähemalt hommikul küll.
Olin mõnusalt magusalt oma und magamas, kui kell 6.56 helises mu telefon ja üks naisehääl küsib, et kas ma räägin Kadriga, no mina loomulikult visaka inimesena vastasin, et jah, milles asi. Tema aga küsis edasi, et kas minu auto number on 337 MED, ma natuke aega mõtlesin ja vastasin, et on küll (no hommikul ei ole just asi, mida küsida, ja ega ma ausõna kohe ei teadnud ka, sest mul lihtsalt ei ole see meeles tihtipeale) ja siis hakkas see tädi mind telefoni otsas sõimama, et kui te kohe oma autot maja eest ära ei aja, siis politsei laseb selle ära vedada :S eksole tore hommik. siis lõugas ta edasi, et kas te märke ei näinud, et need on juba nädala algusest väljas. Pean tunnistama, et tõepoolest, ühte märki eile õhtul nägin aga teist EI näinud, mul ei ole neid liitsilmi, millega kõik ja korraga näha. ja siis karjus edasi, et te peate kohe minema alla ja bla bla bla.
Võtsin siis ennast kokku ja panin riidesse ja läksin alla, esmalt sain töömeeste käest sõimata, et mehed tahtsid mu autoga Narva sõita...no andnud minna, miks nad siis ei sõitnud??? läksin siis politseiametniku juurde ja küsisin, et kas on mingi probleem ja siis ta ütles väga rahuliku häälega, et jah olge nii hea ja ajage oma auto siit ära, ma võiks teile praegu 3000.- trahvi teha ja minge tooge dokumendid ja siis tulge meie bussi juurde.
Talitlesin siis nii, nagu korrakaitse palus. Lõppes asi seekord hoiatusega ja rääkisime politseiga asjad selgeks, pani minu sõnad ka protokolli ja asi lahenes.
Kuid kõige kummalisem selle asja juures on see, et kui mina eile (kolmap) õhtul koju tulin, siis oli nende märkide vahel veel 5 autot, kuid need olid kuskile kadunud hommikuks...MIKS NEID EI TRAHVITUD EGA TEHTUD NEILE HOIATUST????? Ja kas mitte pole nii, et linnas on öörahu kella 23.00-07.00ni(võin ka sügavalt eksida)? Et miks siis politseiametnik ütleb mulle, et töömehed ootavad juba tund aega siin, mis õigus neil on siis hakata tööd tegema, kolistama suurte rauatükkide ja teiste inimeste öörahu häirima hakata? Mind igaljuhul ajab see kurjaks. Ahjaa ja see asi ka veel, et mis õigusega sõimab mind hommikul mingi korrapidaja, räägi asi rahulikult ära ja mine koju puhkama, mitte ära karju mu peale, ma olen ka inimene!!!!!

ohhh, keeruline, aga see nädal on üldse mingi imelik, õppetööd planeeritakse vabadele! päevadele, tule taevas appi, kas siis, kooliajast enam ei jagu õppetöö tegemiseks? vaid ma pean omal vabal ajal ka koolis olema. jah ma saan aru, et kõik pakkumised tuleb vastu võtta ja talitleda nii nagu õppejõud tahavad, AGA enne tuleks meiega ka nõu pidada, kui midagi kuskile toppima hakata.

ülejäänud asjad on toredad olnud, onu sai 50, aga siiski ta on Lõuna-Eesti üks tugevamaid ja sitkemaid mehi (M.Proos), esimene Cantustund oli täitsa tore, kui see välja arvata, et ma haige olen ja hääl peaaegu, et puudub, aga ikkagi oli tore :)

Siia aga ma panene nüüd punki ja hakkan õppima, viimane toksikoloogia töö ootab mind homme, vast saab üks aine läbi :)

Loen päevi, millal mu kallis koju saab, ainult 7 veel ;)

Unustasin enne lisada, et kolmapäeval sain omale Musta Tekli Hõbedase Sirkliga, koju oli väga uhke minna ja kogu see seltskond, ei nii ei saa öelda, pigem pere...on metsikult meeldivad, nii head ja soojad....

Tahan olla...

kuri ja paha ja tige. Sest ma lihtsalt ei saa aru, mis inimesed on Eesti Kaitseväes, vabandan ette ära, kui ma kedagi peaks solvama, AGA see on minu, kui sõduri elukaaslase arvamus. Kuidas saab nii olla, et peale noorteaega, või see tähendab peale SBK-d ei anta puhkust, kuigi see on nagu ette nähtud ja kas see on nagu mingi karistus, et need, kes ei lähe NAK-i saavad puhkusele ja need kes lähevad ei saa???? Kas siis kõigile ei kehtigi ühesugused seadused? Ja kas tõesti ei ole olemas mingit määrust, mille järgi käituda, et kõik sõltub kompaniülema tujust, et täna on eriti sitt tuju ja täna teen nii või siis homme on eriti roosiline ja siis teen naa??? Nii ei saa ju olla! Hommikul ulbatakse linnaluba ka neile, kes on parimad orienteerumises, peale lõunat aga kõik muutub ja see võetakse neilt ära. Vastukaaluks pakutakse võimalust kinno minna? Kas see asendab koduskäiku? Minul see seda ei teeks igaljuhul. Kui arvestada seda, et ma olen kodust olnud eemal juba mitu kuud, mul on kodus naine, vb ka laps (mis paraku ka nii on) ja ma ei saa neid vaatama minna ja nemad ei saa mind ka vaatama tulla. Ime pole, et 2 neist poistest on juba Viljandis ravil käinud. Ma ei saa üldse aru, kuidas seal saakski normaalseks jääda, kui sellised "ajud" seal eesotsas on.

Ühesõnaga tegelikult sain ma juba hommikul aru, et päev ilmselt tuleb kehvapoolne. Taevas oli hall ja sadas midagi vist isegi, ei tekkinud üldse tahtmist voodist välja pugeda ja midagi teha, aga ometi ma tegin seda. Läksin autot garaažist võtma ja märgist hoolimata, mis seal tänaval on (et ei tohi parkida ja peatuda) oli üks mölakas ennast suutnud täpselt minu ukse ette parkida ja mööda temast ei saa, sõida või külg maha! Okei kuidagi sain ikka välja ennast sealt manööverdatud ja siis hakkasin sõitma jõudse vanatädi maja juures oli 2 autot ennast niivõimalikultlähedal peatanud, kui vähegi sai, et mööda neist pääseda oli suhteliselt võimatu ja lisaks sellele oli minu tavapärasele parkimiskohale ennast üks auto asetanud. Muidugi ma ei saa väita, et see koht päriselt minu on, sest ma ei ole selle eest maksnud ega midagi, aga siiski....ja kuna ma olin totally pissed of, siis ma oleks vist ükskõik kellele selle auto pärast kraesse hüpanud, kui keegi oleks mulle vastu tulnud. Ja siis õhtul tulid need halvad uudised, et mu mees puhkusele ei saa ja ohhh...elu on raske, aga kes ütles, et see peaks kerge olema?!

Kuigi mis seal salata mõni hea asi ka oli tänases päevas. Meie suguvõsa sai uue liikme, minu vanaonutütrepojal sündis poeg, et siis 16.13.2007 kell 20.02 2,9kg ja 47cm :) sama raske kui mina olin sündides, kuid veidi väiksem.

Aga homme, homme on hea päev, emme sünnipäeva, no tegelikult mitte just päris, aga peaaegu, õige päev on ju esmaspäeval. Muidugi veel toredam oleks, kui Jürka ka kodus oleks, aga teadagi Oleks on ju Paha Poiss!

Midagi pole võimatut, kui piisavalt hästi tahta!

Kevad

See oli eile, kui väljas oli täpselt kevade lõhn, päevaga tulid lillepeenras lumikellukesed välja, kõik lõhnas nii hästi, päike paistis nii soojalt, oleksin tahtnud nagu kass ennast päikese kätte istuma asetada ja siis nurruda ja lihtsalt oleskleda.
Tänane hommik oli paljulubav, aga kella 11.30 oli jälle päike kadunud ja ilm sombune, masendav. Ja siis hakkavad tekkima kõik nõmedad asjad, et jälle on vaja teha seda ja siis seda ja siis veel seda ja siis ahjaaaaa seda kaa veel. Palun laske olla!!!
See nädal on hullumaja, aga loodame, et järgmine nädal on leebem. Ja ma ei saa üldsegi aru, kuskohas on see õiglus, et koolidel algab varsti jälle vaheaeg, alles nad ju puhkasid. Tahaks ka, oii kuidas tahaks kuskile ära sõita, kasvõi Pariisi, seal on nii ilus praegu, kõik on roheline ja ...
Eelmisel nädalal saime vanade klassikaaslastega kokku, huvitav oli, poleks uskundki, et meil enam midagi ühist peaaegu, et ei olegi. Kuid eks kõigil ole oma elu, loogiline ka ju, vanust on ka juba omajagu.
Ahjaaa olen nüüd siis akadeemiline organisatsiooni liige Korp! Indla, kui päris täpselt öelda, põnev, kolmapäeval saan omale musta värvi tekli ka.

Aga nüüd siis uuesti tegudele, materjali hunnik, mis vaja läbi töötada on kohutavalt suur.

Sada aastat...

...üksildust. Gabriel Garcia Marqueze romaani põhjal tehtud näident, lavastas Hendrik Toompere jr. Aegajalt peab end kultuuriga ka kurssi viima ja seda endasse ammutama. Kohutavalt raske etendus pühapäeva õhtuks, liiga palju pidi mõtlema...mulle vähemalt ei sobinud selline asi väga tänaseks päevaks. Mõned mõtted jäid meelde....Inimesel on 10 näppu...jumalal on 10 käsku, aga nädalas on 7 päeva, mis on seitsmes käsk...?? Sina ei tohi varastada...see on väga oluline! Paneb mõtlema....varastada, kas siis otseselt või kaudselt, eks seda mõtleb igaüks ise.
Hetk tagasi sain aru, et inimesed satuvad väga kergelt ikka sõltuvusse....mul läks telekas katki ja ma ei oska midagi peale hakata. Võiks ju lugeda, kooliasju vaadata, aga ei viitsi, tegelikult on ju see valimisstuudio, aga õnneks kantakse seda ka üle internetis, nii, et nende andmetega saab ikka ennast kurssi viia.
29 päeva veel ja mu mees saab puhkusele, nii tore, aga väga kiire aeg tuleb siis. Tuleb hakata vaikselt plaane tegema, nimekirju koostama, kohta vaatama....loodetavalt on siis järgmisel aastal suured pidustused ees...
Hirmsasti tahaks minna Giselle´t vaatama Vanemuisesse, aga piletid on ju välja müüdud.

kas...

...organiseeruda või mitte, selles pole ju küsimust! Korp! Indla külalisõhtu jättis väga hea mulje, esmaspäeval lähen uuesti, eks näis siis, kas mind võetakse sinna vastu või mitte. Tore oleks, kui võetaks.

Täna sada lund, oleks detsember siis see oleks selline ilus jõululumi, aga ei ole jõul ju kevad on juba! Ja teed on ka lägased autod pritsivad soppa inimeste peale, sest nad ei saa hoogu maha võtta, nad jäävad ju hiljaks. Aga vot kui kirjutan autonumbri üles ja helistan politseisse ja nõuan keemilise puhastuse raha välja.

Hetkel ma küll Männiku metsas ei tahaks olla ja telgis magada ja püssi kaisus hoida.

miks ei võiks....

Miks ei võiks ükskord kevad kevad tulla ja lumi võiks ära sulada ja roheliseks võiks kõik minna...ohh, kuidas ma seda aega igatsen, kus kõik hakkab nii mõnusalt lõhnama, päike paistab soojalt ja saab minna ja Pirogovile maha istuda ja lihtsalt oleskleda.
Täna ma tunnen jälle, kuiväga ma oma meest koju igatsen, ta ei olegi ju näinud veel Meie Oma Kodu, ainult minu juttude järgi. Igatsus on vist sellepärast, et ma olen terve päeva lõdisenud, mingi asja pärast on nii külm koguag, eitea, kas hakkab see hirmus gripp nüüd minuni jõudma?! Tahaks, et keegi mind kaissu võtaks, lihtsalt kaissu...

Täna mõistsime, et õppejõud ei olegi üliinimesed, ka nemad võivad haigeks jääda, aga siiski meile võiks ka nagu teada anda, et õppetööd ei toimu. Aga tegelikult ei ole millegi üle nuriseda, sain pika ja toreda nädalavahetuse. Laupäeva õhtul pühendasin end täielikult telekale ja klaasile veinile, vaatasin meie Vabariigi aastasündmust ja viisin end kurssi uusimate moevooludega, täitsa kaunid kleidid olid prouadel üll, pole midagi paha öelda, eks mõni oli ilusam, kui teine, aga Meie Presidendiproua kleit pani mind küll ahhetama ja ilu pärast ohkama. Minu meelest ka Tartu linnapea Proua Jänese kleit oli üleprahi! Ja siis olid veel mõned, mis mulle silma jäid- Maarja-Liis Ilus, proua Helle Meri ja ka meie õpetaja Jalak nägi täitsa ilus välja. Mõni asi jäi ka negatiivsest poolest silma, eriti just see, kui kutsele on kirjutatud Black Tie ja siis mõni tuleb kohale triibulises ülikonnas :D etikett on üks tore asi! vähemalt minu meelest ;)

Spordihallis ikka veel tuled põlevad ja töömehed töötavad, eitea kas neil on selle valmissaamisega kiire, kell on kohe 11 juba, kõik peaks kodus pere juures olema ja puhkama.

Täna vestlesin vana klassiõega, kes ütles, et saame juba lõpuks kokku, me pole üksteist vist pea 3 aastat näinud...kohutav, alles nüüd ma tunnen, kuiväga ma olen võõrdunud oma vanadest sõpradest, kuiväga ma tunnen puudust oma pinginaabrist ja stuudiokaaslastest, nendest harvadest reede või laupäevaõhtutest, kui sai lihtsalt kellegi juures istutud ja juttu räägitud, oma klassikaaslastest, kellega sai igasuguseis lollusi tehtud. Ma ei oskagi öelda, millest see tulnud on, aga ilmselt sellest, et igalühel on oma elu, kellel juba perekond, igaüks läks meist ju oma teed peale 2004 aasta suve...kohutav juba nii kaua on sellest lõpetamise päevast möödas. We Were The Champions...ma olen kindel, et kõik meie lennust mäletavad seda!

Aga kursusega on sama asi, need inimesed, kellega suhtlesime esimesel kursusel on nüüd kuidagi unustustehõlma vajunud. Ilmselt olen ma ka ise süüdi, kursakaaslane ütles juba mulle, et ma olen kodukana, koon oma mehele mütsi, aga millegipärast oli selline tunne, et tahad iga vaba hetke olla koos inimesega, keda armastad, eriti teades seda, et ta läheb 11 kuuks sinust eemale, läheb Eesti riiki teenima. Aga samas võimalik, et ma olen nö suureks kasvanud, ma lihtsalt ei viitsi klubisse minna ja niisama juua ma ka ei viitsi, palju parem on olla kodus ja lugeda mõnda head raamatut, seda aega just väga tihti ei ole, aga nüüd leidsin kapist V. Hugo " Jumalaema kiriku kellamees" ja asusin seda hoolega endasse ammutama. Kohe tunned, kuidas saad ajutoitu, vahelduseks metsikule tarkusele, mida peab igapäevaselt pähe ajama.

Tegelikult peaks lõpetama nüüd, läheks ja puhkaks end välja, sest homme on nö "lehmapäev" ehk siis tuleb jälle lauta minna ja lehmi piinata. Aga eks see olegi meie praktika, kus mujal me siis ikka õpime!

JVÕK-ÜVP peab Männikul metsalaagrit, vastikud ilmad sattusid, aga eks nad peavadki hakkama saama igasugustes tingimustes ja erinevates olukordades. Ega asjata pole öeldud, et Sõjavägi teeb mehest Mehe.

Kodu

Esimene öö uues kodus möödus täitsa hästi, isegi mõne tunni sain magada. Aga kõik on alles sassis ja tolmune, ehk varsti saab kõik korda.

Inimesed

Miks on nii, et mõned peavad ennast teistest paremaks? Miks on nii, et mõningatel on teistele inimestele jamade korraldamine ja halvasti ütlemine sisse kodeeritud? Miks on nii, et teatud aja jooksul lähevad inimestevahelised suhted pingeliseks ja totaalselt keerdu, kuigi nii-nii kaua on hästi, kui mitte öelda väga hästi läbi saadud? Miks lööb su kõige lähemal olev sõber sulle noa selga? Miks on nii, et mõne inimese elutee lõpeb liiga vara? Miks? Miks? Miks? Öeldakse ju ikka, et üks loll võib rohkem küsida, kui sada tarka vastata.

Kui ma sellest õnnetusest teada sain mõtlesin, et see oleks võinud samahästi olla mina, tollel päeval liikusin ka mina seda trajektoori mööda, nagu see noormees. Aga kui see oli Tema saatus, siis järelikult pidigi nii minema. Kahju ainult, see juhtus liiga vara....

Terve see nädal on olnud katastroof, kuigi nädalalõpp tõotab tulla tore, mööbli ostmine korteri sisustamine, kolimine...Meie Esimene Päris Oma Kodu Tartus...nüüd võiks vist küll nii öelda.

Jah mitu päeva on juba möödas ja ma pole ikka suutnud siia midagi asjalikku lisada, aga võibolla on põhjus ka selles, et mul puudus internetivõimalus, aga nüüd on siis see olemas jälle. ühesõnaga asjad muutusid enne kolimist suhteliselt nõmedaks ja ma ei saagi aru mispärast, aga noh vahet pole, mina ei viitsi oma pead sellega vaevata ka eriti, kui arvatakse, et olen ülbe ja vastik ja nõme, eks ma siis seda olen ka!

Praegu on tunne, et isegi vinguda ei viitsi, Uue Kodu võtmed on käes ja hea tunne on....nohh peabki ju hea tunne olema, või mis...ma ei tea, sest mul pole nagu sellist eraldi oma kodu kunagi olnud. Homsest päevast ootan kindlasti head, sest ma tean, et kõik läheb nii, nagu meil plaanitud on.

Aga praegu on kõik, lähen joon oma veini edasi ja söön kooki...ühesõnaga vaikne reede ja homme asjalik laupäev!

Üksik-vahipataljon on karantiinis...kes viis sinna haiguse?

esmaspäev

Tegelikult algas juba kõik eile siis, kui Tallinnast Paide poole sõitsin, tee oli läga täis ja libe, mingid autojuhid kihutasid mööda, tekitades liikulusohtlikke olukordi. Õhtul Tartusse sõites oli tee veelgi halvem ja ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed lube saavad, kui nad isegi ei oska möödasõitu sooritada....minule jääb see siiski arusaamatuks.

Tänane hommik oli hall ja udune, öösel magasin halvasti, selles on vist süüdi nädalavahetus, siis saab oma kodus oma voodis ennast välja puhata. Selline tunne oli, päeval juhtub kindlasti midagi, mis mind ei rõõmusta.

Esiteks, mulle ei meeldi, kui õppejõud ei pea kinni loengu või praktikumi kestvusest, pealegi, kuidas nad aru ei saa, et üliõpilane ei suuda just väga pikalt istuda väga ebameeldival toolil ja kuulata juttu mingist imelikust asjast. Tehke rohkem pause, kasvõi 5 minutit ja Te näete, kuidas õppimise produktiivsus tõuseb, kuidas rohkem inimesi Teid kuulavad.

Peale kooli siis otsustasin, et lähen poodi ja ostan midagi ilusat, aga ükskõik, kuhu sa sisse astud vaadatakse Sind nagu potentsiaalset varast, ma ei saa sellest aru. Kusjuures ma arvasin, et see on ainult väikese koha viga, aga ma eksisin. Ma ei saa ju midagi osta enne, kui ma kaubaga tutvunud pole ja kui ma midagi katsun ega see ei tähenda seda, et esimesel võimalusel ma pistan selle põue. Igasugune selline asi tekitab vastikust ja iga kord tabab mind mõte, et enam ma ei lähe sinna poodi kunagi, siiamaani pole ma suutnud oma lubadusest kinni pidada.

Tabasin end jälle vingumas, see ei vii kuskile! Aga miskit head selles nädalas siiski on, kui kõik hästi läheb saame me oma esimese kodu sellel nädalal ja Üksik-vahipataljon laseb lõpuks ometi puhkusele mõned mehed, sealhulgas ka minu oma, see on viimase aja üks rõõmustavamaid uudiseid.

Ahjaa homme on vist plaanis kelgutamine või uisutamine, mõnedel tulevad ikka head ideed pähe ;) :)

Miks?

Miks ma siis selle tegin...ilmselt huvi pärast, mõtlesin, et on koht, kuhu oma mõtteid kirja panna, selle asemel, et teistele pinda käia oma jutuga.

Tänane hommik oli ilus, päike säras ja hea oli ärgata, väljas oli valge, ilmselt lisas positiivsust ka see, et kooli pidi alles kella 9ks minema.

Mõned asjad jäävad aga siiski arusaamatuks, nimelt asjad, mis toimuvad koolis, kuidas saab panna tunniplaani aineid, mis meil on juba ammu läbitud, kuidas keegi ei vaata, mis on tehtud ja mis mitte-mõistetamatu, aga ilmselt ei peagi kõigest aru saama, vaid tuleb suu kinni hoida ja "edasi teenida"!

Aga ma olen siiski rahul, isegi kool ei suuda mind hetkel endast välja viia, mõtted on helged, annan aru, mida ma teen, ja peagi saan Oma Kodu, see rõõmustab mind hetkel enam!

P.S. täna on esimene veebruar, aeg läheb nii kiiresti.