Hetkel on vist äikesehooaeg, ja selletõttu on mu elurütm täiesti sassis. ma ei saa magada, olen ärevil, halenaljakas tunnistada, aga ma siiski kardan äikest. ma ei teagi miks, ja just rohkem kardan ma seda müristamist, välk mind ei hirmuta,kuigi see ongi ju see, mis halba teeb.
linnas ei peaks ju kartma, siin ei ole mingit ohtu, aga ikkagi on hirmus, kui taevas valgeks lööb ja müristab. kunagi öeldi, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb, eitea, kas see on praegu ka nii?
avastasin, kui kiiresti aeg läheb, alles oli aasta algus, homme on juba mai kuu lõpp ja peagi vast algab suvi, kooliga on peaaegu ühelpool ainult mõned asjad on veel teha, ja siis tuleb see kauaoodatud praktika.
tegelikult peaks õppima, aga mitte mingit tahtmist ei ole, pea on paks, ilmselt selle vihma süü on kõik, linna peaks minema, aga kuidagi ei taha toast välja minna, jällegi vihma süü. nii hea on alati kedagi teist süüdistada, mitte ennast ja enda pealt on süüd vahel ka hea ära veeretada. nii paljud tuttavad lõpetavad sellel aastal, ka mina oleks võinud, kui ma poleks omale seda eriala valinud, aga ma tean, et kui ma peaks praegu on diplomi kätte saama, siis tekiks mul küsimus mis edasi...kuhu nüüd...mis nüüd saab. üks mu hea tuttav ütles, et peale bakalaureuse töö kaitsmist läks ta ühikasse, istus voodile ja...ja siis tekkis see tunne, et aga mis nüüd edasi saab?! vot täpselt selline tühi tunne tuli, et pole nagu konkreetselt midagi teha, kuskile ei pea ruttama, tekib selline rahulolu, samas aga rahutu tunne...
eile õhtul oli tore, saime teada, et tequila polega kaktuseviin, kummastav, kas pole...ja rebasteater teemal: Miks Mehhiko rikka nutavad? intrigeeriv, kas pole.
tunne on, et vihmasadu ei tahagi lõppeda, aina kallab, kuid eile õhtul oli imesoe ja kuu paistis, täiskuu oli kusjuures! koheselt hakkas mul peas kummitama laul: Öö on imesoe ja paistab kuu, pimedus on pargiteel...jne, ehk siis Minu südames sa elad, ilus laul iseenesest. ja nii ilus oli koju jalutada, soe ja mõnus, oleks veel mu kallis ka minuga olnud :( aga ma tean, et see tuleb varsti, millal me koos saame olla!
Aga nüüd tegudele, pealegi varsti peaks õue minema, värske õhk pidi kasulik olema.

Kui saaks, siis rebiks ennast hetkel 10ks tükiks, et jõuaks asjadega ühelepoole. Õppimise asemel tagaks hoopis praegu väljas lebotada, rullikatega sõita, jäätist süüa, ja niisama oleskleda, aga ei tuleb hoopis õppimisega tegeleda. mis iseenesest ei olegi väga halb, sest kunagi on teadjad öelnud, et õppimine teeb targaks!
aga siiski ma olen rahul, sest tegin ühe eksami ära, milleks ma just väga korralikult õppinud ei olnud, sest nädalavahetusel oli ju igasuguseid muid asju teha, lillelaat ja kodu ja ühe vana tuttavaga kokkusaamine ja...kõik need asjad olid palju huvitavamad ja meeliköitvamad, kui õppimine. aga mis teha, elu on kord juba selline.
aga nüüd tuleb päeva kõige parem osa, lähen ja viskan ennast voodisse pikali ja hakkan unenäofilmi vaatama, et homme vormis olla ja õppida, õppida, õppida nagu ütles Lenin kui jäi kolmandat korda esimesse klassi istuma.

Sõitsin hommikul Tartusse, buss oli külm ja jalad külmetasid, jubenõme, samal ajal, kui bussijuht mõnules soojas ei raatsinud ta salongi sooja õhku suunata...no on koi! Aga tegelikult, jõudsin ikkagi kooli ja nüüd istun auditooriumi ukse taga ja ootan loengu vaheaega, aga seda vist ei tule, sest õppejõud peab varem ära minema, aga ega sellest ei ole midagi, nagunii ma poleks seal kirjutanud.
aga jah minu asjalik jutt, mida Triin siin suure hoolega ootab, seda vist siiski ei tule, ma pole lihtsalt võimeline :)mõistus on nii kokku jooksnud, et midagi arukat ei suuda välja mõelda.
Volber oli tore, uhke tunne on ikka käia rongkäigus, kui oled akadeemilise organisatsiooni liige, laulmine ja ohh...ilus oli, mis siis, et natukene külm. ja pärast konvendis oli ka tore....meie rebasteater läks ka korda nagu ksv!! nägudest näha oli. ja pärast jõudsime veel korp! Filiae Patriae'sse ka ja siis veel korp! Ugalasse. ja koju sai alles väga väga varahommikul ja päike tõusis ja ilus oli...! ja järgmisel päeval olin väga surnud, väsinud...
ja üldsegi ma olen jälle saavutanud selle laiskuse, et ma ei viitsi mitte midagi teha, kuskil käia, tahaks kodus teki all lebotada ja magada ja telekat vaadata ja süüa midagi head. ja siis ma tahaks veel seda, et mu mees ikkagi koju saaks...nonii jäädavalt, mitte hästi lühikeseks ajaks. kuid siiski ma peaks nentima, et ta sai oma linnaloa, küll nädal aega hiljem, aga siiski.
ohh ja nüüd hakkab kohe seemenduse praks ja ma peaks sinna minema ja siis veel täna valvesse ja siis veel õppima ja siis veel peaks seda tegema ja siis seda ka ja siis seda ja siis peaks Triinu ja Merliniga kokku saama ja siiis....ja siiiiss....neljapäeva hommikul ma lähen Paidekoju. ja nädalavahetusel ma saan täitsa üksi kodus olla ja parasiite õppida, milline rõõm eksole.
mhh...nüüd tulid mingid noorema kursuse inimesed ja hakkasid karjuma, ja nende eesmärk on mitte asja selgeks saada, vaid maha teha, no mis kasu sellest on? sa ju õpid endale, mitte kellelegi teisele. aga eks iga inimene teab ise paremini.
Jah jõudsin otsaga koju nüüd, kõht on täis ja tuba külm, siin ka kütta ei raatsita. ja tegelikult midagi uut ja huvitavat polegi, kõik on ikka vanaviisi, ainult seda saime teada, et seemendajate suuvärk on väga väga väga ropp :D aga noh, eks see ole erialane terminoloogia, mis sealt välja tuleb ;)

Ema sõidab homme šveitsi, peab vist talle meelde tuletama, et ta peab ikka palju palju kommi ja šokolaadi ja marmelaadi ja muid vahvaid asju tooma, mitte, et neid samasuguseid asju siit eestist saaks :D
Aga nüüd tegudele, ega muudmoodi asjad tehtud ei saa.

ma kirjutan midagi asjalikku õhtul...kui mul silme-eest enam ei virvenda ja kui mul on üks osa diagnostika materjalist läbitöötatud...peale volbrit EI ole tore õppida!