Kuhu aeg lendab? kas läheneda sellele retooriliselt või reaalselt või poeetiliselt? kas aeg lendab või seisab paigal? kas aeg lendab kõigil ühtemoodi? aga äkki hoopis aeg kõnnib? kas meie aeg on siin ja praegu? kas kunagi on veel paremaid aegu? kas kunagi hakkab aeg teistpidi käima? aga äkki saab aeg kunagi otsa? aga kas... või hoopis... aga mis siis, kui... lõputult on küsimusi ja hetkel tundub, et lõputult on aega, aga kas on seda aega ikka nii lõputult? ja kas neid küsimusi on tõesti nii palju, äkki me juba praegu teame nendele küsimustele vastuseid?

ei ole paremaid aega halvemaid aegu on ainult hetk, milles viibime praegu!

külmal sügisõhtul pole midagi paremat, kui kuulata Kait Tamra plaati ja juua pärnaõie teed meega ja istuda sooja teki sees.

Hando Runnel
Ma tean, et ma tulen kord jälle

Ma tean, et ma tulen kord jälle
ja hakkan sind nõudma taga
ja otsima igat su jälge,
kus kunagi kohtus me rada.

Mu tulek on aimates tunda-
siis kuulda võib öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
neist pidet saan leida ning varjet.

Kõik muistne, mis vajunud liiva,
mu tulek taas äratab üles,
ehk küll seda kurjalt ja kiivalt
aeg-unustus peab oma süles.

Siis nõuan sind taga ma jälle,
me päevi, neid väheseid liiaks.
Ning tundi ma kardan kus jälle
mu pihust kõik pudeneb liivaks.

Täna on mul selline tuju, et ma tahan tänada kõiki, no heaküll mitte kõiki aga suuremat osa autojuhte :) sügav kummardus teile, et te suudate suurtest poriloikudest läbi sõita ja siis see poriloigu sisu lendab nii ilusa ja laia kaarega kõnniteele, kus kõnnivad inimesed ja nad saavad nii läbimärjaks, et kohe pisar tuleb silma. Suur-suur aitähh kõikidele neile, kes mind täna märjaks pritsisid! Mulle meeldibki umbes 6 korda päevas riideid ja jalanõusid vahetada, mis siis, et neid mul väga palju ei ole.

Aga aitab nüüd tänamisest ma lähen ja küpsetan kooki!

Homme on: reede
kirurgia arvestus (milleks õppimine on ilmselt liigne ajaraisk, tõdeme, et tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja ei viitsi sellega tegeleda)
koristamispäev
vil! külastamispäev
põrandaõlitamispäev
sõbranna Tartusse tuleku päev
mehe kojutuleku päev
koogipäev
joogipäev
söögipäev
õppimispäev
puhkepäev
12nes oktoobrikuu päev (ja koolides hakkab varsti vaheaeg, kohutav!)
närviline päev Siimu ja Ilze ja tädi Sirje jaoks

ilmselt on homme mingi päev veel, palun kas saaks, et homme oleks 24 tunni asemel 36 tundi päeva pikkuseks? ahjaa ja nädala pikkuseks võiks olla ka 8 päeva ja ööd võiksid ka pikemad olla.

Aitähh tähelepanu eest, ja ootan huviga homset päeva!

praekartulid tomatisalatiga, külm piim ja võileib...parim asi, mida hetkel süüa! oi täna oli koolis põnev, esiteks sai kirjatehnikat arendada, normaalne on ju kirjutada nii, et käsi on krampis ja 2tunniga 4 A4ja, iisi kas pole? ja kõikse põnevam asi tuli siis, sõlmetehnika, nii hakkame harjutama, 60 sõlme ühe minutiga...mitte tavalist sõlme vaid kirurgilist ikka. selline näpuharjutus oli, et sõrmelihased jäid haigeks!
ja nüüd ootam ma kannatamatult õhtut, siis on rongkäik, saab jälle tekli pähe panna ja uhkusega koos teiste korporantidega marssida, nüüd ma võin ausalt öelda, et need, kes ei ole oraganiseerunud ei saa asjast ilmselt nii aru, nagu need, kes kannavad uhkusega kas rebasteklit või värviteklit ja üldmütsi.
ja homme on ka vahva päev, üks inimene, keda ma pole juba vist aasta näinud tuleb tartusse, ma tõesti loodan, et tuleb üks vahva jutuajamine.
ilm on sompus, kahju et päikest ei ole, aga see-eest on kuldsed lehed ja kastanimunad, eile korjasin ühe üles, kui koolist tulin, nii hea on nüüd teda taskus keerutada, kui kõnnin :) kui on halb tuju, siis selle peale läheb alati tuju paremaks ;)soovitan kõigile soojalt, korjake maast üks väike pruunikas muna, pange see taskusse ja kui te ära unustate, et see teil seal on ja kui ükskord avastate selle olemasolu siis läheb nägu naerule- garanteeritud!

vot ei ole kohe kirjutamise soont, kaotasin selle ilmselt kuskile ära. ja tuju nag kah pole :( panin praegu Michael Buble plaadi mängima- I wanna go home
tahan ka koju minna, kuigi see on ka kodu ja paides on ka kodu, aga mitte sellisesse koju, vaid sinna päris omasse, kus on oma käe järgi kõik tehtud ja pandud, kus on omad inimesed, kus on oma koer, jah kus on päike ja heinamaa ja tiik ja....nostalgiahetked, aga vahel on neid väga vaja.
täna on kurb päev olnud, eriti õhtu, nii kurb, et pisarad voolasid, ma ei uskunud, et see mind nii puudutab aga ikkagi. need inimesed on ikka olemas, nad ei kadunud kuskile, aga nad ei ole enam rebased, me ei saa nendegea enam rääkida ja teha NEID asju, mida me siiani oleme teinud...ja meie muffiniõhtu jäigi ju pidamata. mul on üks ainuke soov, ärge palun muutuge seoses sellega, et te täna kaasvõitlejateks saite! ärge muutuge selliseks, kes käivad ja ütlevad, et tee seda ja miks sa selline ei ole ja miks sa ja miks sa ja miks sa.....see on vastik ja nõme, palun jääge ikka sellisteks nagu te olite, kui me lendamas käisime, mäletate, ääretult vahva oli ju ;)
hehh ja mis meil veel jäi ju tegemata, koosolek, miks me küll enne ei otsustanud asju ära??? nüüd me peame seda iseseisvalt, ilma teieta tegema ja peale selle peame valima uue kindrali ja tindi. ma tunnen end praegu nii tühjana. nagu ma enne ütlesin, et ma ei uskunud, et see mind niipalju puudutab, aga see tungib valusalt minusse ja kisub välja pisarad.
siia lõppu sobib hästi lause, mida ütles värske värvikandja: "aga ma tahtsin ju veel rebane olla!" ja meie tahtsime, et te oleksite veel meiega!