vot ei ole kohe kirjutamise soont, kaotasin selle ilmselt kuskile ära. ja tuju nag kah pole :( panin praegu Michael Buble plaadi mängima- I wanna go home
tahan ka koju minna, kuigi see on ka kodu ja paides on ka kodu, aga mitte sellisesse koju, vaid sinna päris omasse, kus on oma käe järgi kõik tehtud ja pandud, kus on omad inimesed, kus on oma koer, jah kus on päike ja heinamaa ja tiik ja....nostalgiahetked, aga vahel on neid väga vaja.
täna on kurb päev olnud, eriti õhtu, nii kurb, et pisarad voolasid, ma ei uskunud, et see mind nii puudutab aga ikkagi. need inimesed on ikka olemas, nad ei kadunud kuskile, aga nad ei ole enam rebased, me ei saa nendegea enam rääkida ja teha NEID asju, mida me siiani oleme teinud...ja meie muffiniõhtu jäigi ju pidamata. mul on üks ainuke soov, ärge palun muutuge seoses sellega, et te täna kaasvõitlejateks saite! ärge muutuge selliseks, kes käivad ja ütlevad, et tee seda ja miks sa selline ei ole ja miks sa ja miks sa ja miks sa.....see on vastik ja nõme, palun jääge ikka sellisteks nagu te olite, kui me lendamas käisime, mäletate, ääretult vahva oli ju ;)
hehh ja mis meil veel jäi ju tegemata, koosolek, miks me küll enne ei otsustanud asju ära??? nüüd me peame seda iseseisvalt, ilma teieta tegema ja peale selle peame valima uue kindrali ja tindi. ma tunnen end praegu nii tühjana. nagu ma enne ütlesin, et ma ei uskunud, et see mind niipalju puudutab, aga see tungib valusalt minusse ja kisub välja pisarad.
siia lõppu sobib hästi lause, mida ütles värske värvikandja: "aga ma tahtsin ju veel rebane olla!" ja meie tahtsime, et te oleksite veel meiega!