minu tänane plaan:
selgeks saada järgmised parasiidid koos munadega:
Dictyocaulus viviparus
Fasciola hepatica
Oxyuris equi
Dipylidium caninum
Monezia expansa
Toxocara mystax
Heterakis gallinarum
Ascaridia galli
Parascaris equi
Ascaris suum
Diphyllobothrium latum
jne
lisaks veel hunnik haigusi nagu näiteks, fastsioloos, diktüokauloos, moneesia ja muid põnevaid asju. ilmselt tuleb pikk öö, sest päeval ei saa õppida, liiga palav on. ja homme on siis see viimane arvestus ja siis hakkab praktika, kell 9.00 neljapäeva hommikul, kuupäev on siis 14 juuni pean olema OÜ Väätsa Agro kontori juures :D

ainult 10 päeva veel ja siis hakkab jürkal puhkus :) nii hea, et ta sai möödunud nädalavahetusel linnaloale...

tahtsin kirjutada, lihtsalt tuli ükspäev selline mõte, et mis saab 10 aasta pärast, no okei 20 aasta pärast ja millegipärast tuli selline mõte pähe:

Tere Leenu,
Kuidas sul läheb, mul läheb siin metsade vahel hästi, esimesed aiatöödki on juba tehtud ja lilleseemned maha riputatud, eile lõpetasin ka lammaste pügamise ja nad said esimese maitsva suutäie värsket rohtu. kohe näha oli, kui rõõmsaks loomad muutusid. teadsa kui tore siin on, kaugel linnakärast, hommikul ärkad on vaikus, tuled välja, Pontu jookseb vastu, lähed mängid temaga natukene, siis tuleb Miisu ja küsib piima, nooh võtangi ennast kokku ja lähen lauta ja vaatan Maasu üle ja annan talle heina ja teri ja lüpsan teda. ja ongi juba kell niipalju, et tuleb hommikusööki minna tegema, suts vesi keema, soola sisse ja pudruhelbed valmis, kohvi tulele, leib ja sink, koos kurgi ja tomatiga lauale ja ongi aeg lapsed üles ajada, et nad õigeks ajaks lasteaeda toimetada. kiirelt riidesse, kõhud täis ja autopeale, mehele põsemusi ja juba nad läksidki. Pontu teeb ka mõned kiiremad sammud ja saadab nad väravani ise rõõmsalt haukudes. järsku avastan, et kell on palju ja mobiil heliseb ja ongi ka minul aeg tööpostile tõtata, Rohehansu talus on vasikad öösel sündinud ja vaja need üle vaadata ja märgistada. Jätan siia pooleli praegu, ja lähen vaatan, mis lauale saab.
õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena koju, no on ju vaja minna tädi Maali vissi ka üle vaadata, kes hommikul käitus imelikult, ja oligi imelik, pulli otsis...! aga see selleks, mees toob lapsed lasteaiast ja vaatab õhtusöögi, talitab loomad ja käivad koeraga mängimas/jalutamas. tavaliselt käime ka õhtul jalutamas või jooksmas või suvel sõidame õhtul kuskile ujuma, mis siis, et endal tiik õues, aga järv on midagi muud ;)
aga muidu on kõik hästi, ülehomme tähistame oma 8ndat pulmaastapäeva, lapsed kasvavad ja hakkavad aasta- kahe pärast kooli minema. mehel läheb õpetamine ka hästi ja peale kooli jätkub tal ka jõudu muuga tegeleda, kui tööde parandamisega. tead ma arvan, et see oli ainuõige otsus linnast ära kolida peale seda, kui Klaara sündis, maal on lastel ja endal ka ikka parem, värske õhk, oma aiast võetud porknad, kapsad, kaalid, kartulid, marjad, ikkagi värsked ja ilma väetiseta kasvatatud ja ei ole mürgitatud. ja peale selle nad saavad vabalt joosta, ilma, et keegi neile peale koera otsa sõidaks.
vot nii on meil siin lood metsade vahel, jätkuvalt ootan sind külla! et saaks lõpuks ometi hommikul kohvi verandal juua, sinna kõrvale värskeid sarvesaiu, õhtul grillida ja sauna teha ja veini juua ja muidugi lõputult lobiseda!
kallista ja tervita oma meest ja lapsi,
päikest teile kõigile!

Kaata



vot ilmselt nii on lood millalgi, kunagi, aga kes seda teab millal ja kes sellest hoolib, et millal täpselt see juhtub, aga sisimas ma tean, et see juhtub!

täna on juba 5 juuni ja teisipäev, eelmisel aastal olin ma sellel ajal juba praktikal, praegu aga teen eksameid ja kunas praktika tuleb ei teagi veel, aga loodame, et varsti. üldse ei ole sellist isu, et tahaks metsikult õppida, tahaks hoopis väljas olla, päevitada, ujuda, rattaga ja rulluiskudega sõita, lihtsalt puhata, kõik kuidagi kuhjub ja siis tekib jõuetuse tunne ja tahtmine ära minna, kaugele, kust keegi sind kätte ei saa.
ja mis päikesesse puutub, siis see paistab nii soojalt ja mõnusalt, et lausa patt on ennast mitte päikese kätte istuma panna, aga sellest võib ka kahju tulle. käisin pühapäeval pärnus ja seal ei teki tunnet, et nüüd aitab, selg või kõht või jalad on juba piisavalt roosad, et nad sulle öösel põrguvalu teeks :) aga milline vaimustav tunne on ennast vaadata peeglist ja mõista siis, et ohh ma polegi enam nagu luik :P ja see kaalub kõik selle valu ja punasuse üle.
ja siis laupäeval ma avastasin taaskord, kui mõnus on mullas sonkida, rohida, istudada ja kobestada ja ohh tahaks juba oma aeda ja oma maja ja oma muru, mida niita, peenraid, kuhu istutada lilli ja võtta peenralt esimesi punaseid maasikaid, minna hommikul hommikumantlis ja kohvitassiga välja kuulata linnulaulu ja tunda värsket lõhna. milline imeilus mull, mis kohe lõhkeb, sest istun korteris ja pean õppima hakkama :(
aga pole hullu, kül ma kunagi saan selle, mida tahan, oluline ongi see, et inimesel ei kaoks oma unistused, et oleks mille poole püüelda. kuigi hetkel ma püüdlen selle poole, et saaks oma kooliasjad tehtud korralikult ja saaks suvega alustada, hommikul kaua magada ja siis rahulikult lehte lugeda mmmm mõnus ....