kolmapäev, 28. veebruar 2007

kas...

...organiseeruda või mitte, selles pole ju küsimust! Korp! Indla külalisõhtu jättis väga hea mulje, esmaspäeval lähen uuesti, eks näis siis, kas mind võetakse sinna vastu või mitte. Tore oleks, kui võetaks.

Täna sada lund, oleks detsember siis see oleks selline ilus jõululumi, aga ei ole jõul ju kevad on juba! Ja teed on ka lägased autod pritsivad soppa inimeste peale, sest nad ei saa hoogu maha võtta, nad jäävad ju hiljaks. Aga vot kui kirjutan autonumbri üles ja helistan politseisse ja nõuan keemilise puhastuse raha välja.

Hetkel ma küll Männiku metsas ei tahaks olla ja telgis magada ja püssi kaisus hoida.

esmaspäev, 26. veebruar 2007

miks ei võiks....

Miks ei võiks ükskord kevad kevad tulla ja lumi võiks ära sulada ja roheliseks võiks kõik minna...ohh, kuidas ma seda aega igatsen, kus kõik hakkab nii mõnusalt lõhnama, päike paistab soojalt ja saab minna ja Pirogovile maha istuda ja lihtsalt oleskleda.
Täna ma tunnen jälle, kuiväga ma oma meest koju igatsen, ta ei olegi ju näinud veel Meie Oma Kodu, ainult minu juttude järgi. Igatsus on vist sellepärast, et ma olen terve päeva lõdisenud, mingi asja pärast on nii külm koguag, eitea, kas hakkab see hirmus gripp nüüd minuni jõudma?! Tahaks, et keegi mind kaissu võtaks, lihtsalt kaissu...

Täna mõistsime, et õppejõud ei olegi üliinimesed, ka nemad võivad haigeks jääda, aga siiski meile võiks ka nagu teada anda, et õppetööd ei toimu. Aga tegelikult ei ole millegi üle nuriseda, sain pika ja toreda nädalavahetuse. Laupäeva õhtul pühendasin end täielikult telekale ja klaasile veinile, vaatasin meie Vabariigi aastasündmust ja viisin end kurssi uusimate moevooludega, täitsa kaunid kleidid olid prouadel üll, pole midagi paha öelda, eks mõni oli ilusam, kui teine, aga Meie Presidendiproua kleit pani mind küll ahhetama ja ilu pärast ohkama. Minu meelest ka Tartu linnapea Proua Jänese kleit oli üleprahi! Ja siis olid veel mõned, mis mulle silma jäid- Maarja-Liis Ilus, proua Helle Meri ja ka meie õpetaja Jalak nägi täitsa ilus välja. Mõni asi jäi ka negatiivsest poolest silma, eriti just see, kui kutsele on kirjutatud Black Tie ja siis mõni tuleb kohale triibulises ülikonnas :D etikett on üks tore asi! vähemalt minu meelest ;)

Spordihallis ikka veel tuled põlevad ja töömehed töötavad, eitea kas neil on selle valmissaamisega kiire, kell on kohe 11 juba, kõik peaks kodus pere juures olema ja puhkama.

Täna vestlesin vana klassiõega, kes ütles, et saame juba lõpuks kokku, me pole üksteist vist pea 3 aastat näinud...kohutav, alles nüüd ma tunnen, kuiväga ma olen võõrdunud oma vanadest sõpradest, kuiväga ma tunnen puudust oma pinginaabrist ja stuudiokaaslastest, nendest harvadest reede või laupäevaõhtutest, kui sai lihtsalt kellegi juures istutud ja juttu räägitud, oma klassikaaslastest, kellega sai igasuguseis lollusi tehtud. Ma ei oskagi öelda, millest see tulnud on, aga ilmselt sellest, et igalühel on oma elu, kellel juba perekond, igaüks läks meist ju oma teed peale 2004 aasta suve...kohutav juba nii kaua on sellest lõpetamise päevast möödas. We Were The Champions...ma olen kindel, et kõik meie lennust mäletavad seda!

Aga kursusega on sama asi, need inimesed, kellega suhtlesime esimesel kursusel on nüüd kuidagi unustustehõlma vajunud. Ilmselt olen ma ka ise süüdi, kursakaaslane ütles juba mulle, et ma olen kodukana, koon oma mehele mütsi, aga millegipärast oli selline tunne, et tahad iga vaba hetke olla koos inimesega, keda armastad, eriti teades seda, et ta läheb 11 kuuks sinust eemale, läheb Eesti riiki teenima. Aga samas võimalik, et ma olen nö suureks kasvanud, ma lihtsalt ei viitsi klubisse minna ja niisama juua ma ka ei viitsi, palju parem on olla kodus ja lugeda mõnda head raamatut, seda aega just väga tihti ei ole, aga nüüd leidsin kapist V. Hugo " Jumalaema kiriku kellamees" ja asusin seda hoolega endasse ammutama. Kohe tunned, kuidas saad ajutoitu, vahelduseks metsikule tarkusele, mida peab igapäevaselt pähe ajama.

Tegelikult peaks lõpetama nüüd, läheks ja puhkaks end välja, sest homme on nö "lehmapäev" ehk siis tuleb jälle lauta minna ja lehmi piinata. Aga eks see olegi meie praktika, kus mujal me siis ikka õpime!

JVÕK-ÜVP peab Männikul metsalaagrit, vastikud ilmad sattusid, aga eks nad peavadki hakkama saama igasugustes tingimustes ja erinevates olukordades. Ega asjata pole öeldud, et Sõjavägi teeb mehest Mehe.

esmaspäev, 19. veebruar 2007

Kodu

Esimene öö uues kodus möödus täitsa hästi, isegi mõne tunni sain magada. Aga kõik on alles sassis ja tolmune, ehk varsti saab kõik korda.

neljapäev, 15. veebruar 2007

Inimesed

Miks on nii, et mõned peavad ennast teistest paremaks? Miks on nii, et mõningatel on teistele inimestele jamade korraldamine ja halvasti ütlemine sisse kodeeritud? Miks on nii, et teatud aja jooksul lähevad inimestevahelised suhted pingeliseks ja totaalselt keerdu, kuigi nii-nii kaua on hästi, kui mitte öelda väga hästi läbi saadud? Miks lööb su kõige lähemal olev sõber sulle noa selga? Miks on nii, et mõne inimese elutee lõpeb liiga vara? Miks? Miks? Miks? Öeldakse ju ikka, et üks loll võib rohkem küsida, kui sada tarka vastata.

Kui ma sellest õnnetusest teada sain mõtlesin, et see oleks võinud samahästi olla mina, tollel päeval liikusin ka mina seda trajektoori mööda, nagu see noormees. Aga kui see oli Tema saatus, siis järelikult pidigi nii minema. Kahju ainult, see juhtus liiga vara....

Terve see nädal on olnud katastroof, kuigi nädalalõpp tõotab tulla tore, mööbli ostmine korteri sisustamine, kolimine...Meie Esimene Päris Oma Kodu Tartus...nüüd võiks vist küll nii öelda.

Jah mitu päeva on juba möödas ja ma pole ikka suutnud siia midagi asjalikku lisada, aga võibolla on põhjus ka selles, et mul puudus internetivõimalus, aga nüüd on siis see olemas jälle. ühesõnaga asjad muutusid enne kolimist suhteliselt nõmedaks ja ma ei saagi aru mispärast, aga noh vahet pole, mina ei viitsi oma pead sellega vaevata ka eriti, kui arvatakse, et olen ülbe ja vastik ja nõme, eks ma siis seda olen ka!

Praegu on tunne, et isegi vinguda ei viitsi, Uue Kodu võtmed on käes ja hea tunne on....nohh peabki ju hea tunne olema, või mis...ma ei tea, sest mul pole nagu sellist eraldi oma kodu kunagi olnud. Homsest päevast ootan kindlasti head, sest ma tean, et kõik läheb nii, nagu meil plaanitud on.

Aga praegu on kõik, lähen joon oma veini edasi ja söön kooki...ühesõnaga vaikne reede ja homme asjalik laupäev!

Üksik-vahipataljon on karantiinis...kes viis sinna haiguse?

esmaspäev, 5. veebruar 2007

esmaspäev

Tegelikult algas juba kõik eile siis, kui Tallinnast Paide poole sõitsin, tee oli läga täis ja libe, mingid autojuhid kihutasid mööda, tekitades liikulusohtlikke olukordi. Õhtul Tartusse sõites oli tee veelgi halvem ja ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed lube saavad, kui nad isegi ei oska möödasõitu sooritada....minule jääb see siiski arusaamatuks.

Tänane hommik oli hall ja udune, öösel magasin halvasti, selles on vist süüdi nädalavahetus, siis saab oma kodus oma voodis ennast välja puhata. Selline tunne oli, päeval juhtub kindlasti midagi, mis mind ei rõõmusta.

Esiteks, mulle ei meeldi, kui õppejõud ei pea kinni loengu või praktikumi kestvusest, pealegi, kuidas nad aru ei saa, et üliõpilane ei suuda just väga pikalt istuda väga ebameeldival toolil ja kuulata juttu mingist imelikust asjast. Tehke rohkem pause, kasvõi 5 minutit ja Te näete, kuidas õppimise produktiivsus tõuseb, kuidas rohkem inimesi Teid kuulavad.

Peale kooli siis otsustasin, et lähen poodi ja ostan midagi ilusat, aga ükskõik, kuhu sa sisse astud vaadatakse Sind nagu potentsiaalset varast, ma ei saa sellest aru. Kusjuures ma arvasin, et see on ainult väikese koha viga, aga ma eksisin. Ma ei saa ju midagi osta enne, kui ma kaubaga tutvunud pole ja kui ma midagi katsun ega see ei tähenda seda, et esimesel võimalusel ma pistan selle põue. Igasugune selline asi tekitab vastikust ja iga kord tabab mind mõte, et enam ma ei lähe sinna poodi kunagi, siiamaani pole ma suutnud oma lubadusest kinni pidada.

Tabasin end jälle vingumas, see ei vii kuskile! Aga miskit head selles nädalas siiski on, kui kõik hästi läheb saame me oma esimese kodu sellel nädalal ja Üksik-vahipataljon laseb lõpuks ometi puhkusele mõned mehed, sealhulgas ka minu oma, see on viimase aja üks rõõmustavamaid uudiseid.

Ahjaa homme on vist plaanis kelgutamine või uisutamine, mõnedel tulevad ikka head ideed pähe ;) :)

neljapäev, 1. veebruar 2007

Miks?

Miks ma siis selle tegin...ilmselt huvi pärast, mõtlesin, et on koht, kuhu oma mõtteid kirja panna, selle asemel, et teistele pinda käia oma jutuga.

Tänane hommik oli ilus, päike säras ja hea oli ärgata, väljas oli valge, ilmselt lisas positiivsust ka see, et kooli pidi alles kella 9ks minema.

Mõned asjad jäävad aga siiski arusaamatuks, nimelt asjad, mis toimuvad koolis, kuidas saab panna tunniplaani aineid, mis meil on juba ammu läbitud, kuidas keegi ei vaata, mis on tehtud ja mis mitte-mõistetamatu, aga ilmselt ei peagi kõigest aru saama, vaid tuleb suu kinni hoida ja "edasi teenida"!

Aga ma olen siiski rahul, isegi kool ei suuda mind hetkel endast välja viia, mõtted on helged, annan aru, mida ma teen, ja peagi saan Oma Kodu, see rõõmustab mind hetkel enam!

P.S. täna on esimene veebruar, aeg läheb nii kiiresti.