miks ei võiks....

Miks ei võiks ükskord kevad kevad tulla ja lumi võiks ära sulada ja roheliseks võiks kõik minna...ohh, kuidas ma seda aega igatsen, kus kõik hakkab nii mõnusalt lõhnama, päike paistab soojalt ja saab minna ja Pirogovile maha istuda ja lihtsalt oleskleda.
Täna ma tunnen jälle, kuiväga ma oma meest koju igatsen, ta ei olegi ju näinud veel Meie Oma Kodu, ainult minu juttude järgi. Igatsus on vist sellepärast, et ma olen terve päeva lõdisenud, mingi asja pärast on nii külm koguag, eitea, kas hakkab see hirmus gripp nüüd minuni jõudma?! Tahaks, et keegi mind kaissu võtaks, lihtsalt kaissu...

Täna mõistsime, et õppejõud ei olegi üliinimesed, ka nemad võivad haigeks jääda, aga siiski meile võiks ka nagu teada anda, et õppetööd ei toimu. Aga tegelikult ei ole millegi üle nuriseda, sain pika ja toreda nädalavahetuse. Laupäeva õhtul pühendasin end täielikult telekale ja klaasile veinile, vaatasin meie Vabariigi aastasündmust ja viisin end kurssi uusimate moevooludega, täitsa kaunid kleidid olid prouadel üll, pole midagi paha öelda, eks mõni oli ilusam, kui teine, aga Meie Presidendiproua kleit pani mind küll ahhetama ja ilu pärast ohkama. Minu meelest ka Tartu linnapea Proua Jänese kleit oli üleprahi! Ja siis olid veel mõned, mis mulle silma jäid- Maarja-Liis Ilus, proua Helle Meri ja ka meie õpetaja Jalak nägi täitsa ilus välja. Mõni asi jäi ka negatiivsest poolest silma, eriti just see, kui kutsele on kirjutatud Black Tie ja siis mõni tuleb kohale triibulises ülikonnas :D etikett on üks tore asi! vähemalt minu meelest ;)

Spordihallis ikka veel tuled põlevad ja töömehed töötavad, eitea kas neil on selle valmissaamisega kiire, kell on kohe 11 juba, kõik peaks kodus pere juures olema ja puhkama.

Täna vestlesin vana klassiõega, kes ütles, et saame juba lõpuks kokku, me pole üksteist vist pea 3 aastat näinud...kohutav, alles nüüd ma tunnen, kuiväga ma olen võõrdunud oma vanadest sõpradest, kuiväga ma tunnen puudust oma pinginaabrist ja stuudiokaaslastest, nendest harvadest reede või laupäevaõhtutest, kui sai lihtsalt kellegi juures istutud ja juttu räägitud, oma klassikaaslastest, kellega sai igasuguseis lollusi tehtud. Ma ei oskagi öelda, millest see tulnud on, aga ilmselt sellest, et igalühel on oma elu, kellel juba perekond, igaüks läks meist ju oma teed peale 2004 aasta suve...kohutav juba nii kaua on sellest lõpetamise päevast möödas. We Were The Champions...ma olen kindel, et kõik meie lennust mäletavad seda!

Aga kursusega on sama asi, need inimesed, kellega suhtlesime esimesel kursusel on nüüd kuidagi unustustehõlma vajunud. Ilmselt olen ma ka ise süüdi, kursakaaslane ütles juba mulle, et ma olen kodukana, koon oma mehele mütsi, aga millegipärast oli selline tunne, et tahad iga vaba hetke olla koos inimesega, keda armastad, eriti teades seda, et ta läheb 11 kuuks sinust eemale, läheb Eesti riiki teenima. Aga samas võimalik, et ma olen nö suureks kasvanud, ma lihtsalt ei viitsi klubisse minna ja niisama juua ma ka ei viitsi, palju parem on olla kodus ja lugeda mõnda head raamatut, seda aega just väga tihti ei ole, aga nüüd leidsin kapist V. Hugo " Jumalaema kiriku kellamees" ja asusin seda hoolega endasse ammutama. Kohe tunned, kuidas saad ajutoitu, vahelduseks metsikule tarkusele, mida peab igapäevaselt pähe ajama.

Tegelikult peaks lõpetama nüüd, läheks ja puhkaks end välja, sest homme on nö "lehmapäev" ehk siis tuleb jälle lauta minna ja lehmi piinata. Aga eks see olegi meie praktika, kus mujal me siis ikka õpime!

JVÕK-ÜVP peab Männikul metsalaagrit, vastikud ilmad sattusid, aga eks nad peavadki hakkama saama igasugustes tingimustes ja erinevates olukordades. Ega asjata pole öeldud, et Sõjavägi teeb mehest Mehe.