täna on juba 5 juuni ja teisipäev, eelmisel aastal olin ma sellel ajal juba praktikal, praegu aga teen eksameid ja kunas praktika tuleb ei teagi veel, aga loodame, et varsti. üldse ei ole sellist isu, et tahaks metsikult õppida, tahaks hoopis väljas olla, päevitada, ujuda, rattaga ja rulluiskudega sõita, lihtsalt puhata, kõik kuidagi kuhjub ja siis tekib jõuetuse tunne ja tahtmine ära minna, kaugele, kust keegi sind kätte ei saa.
ja mis päikesesse puutub, siis see paistab nii soojalt ja mõnusalt, et lausa patt on ennast mitte päikese kätte istuma panna, aga sellest võib ka kahju tulle. käisin pühapäeval pärnus ja seal ei teki tunnet, et nüüd aitab, selg või kõht või jalad on juba piisavalt roosad, et nad sulle öösel põrguvalu teeks :) aga milline vaimustav tunne on ennast vaadata peeglist ja mõista siis, et ohh ma polegi enam nagu luik :P ja see kaalub kõik selle valu ja punasuse üle.
ja siis laupäeval ma avastasin taaskord, kui mõnus on mullas sonkida, rohida, istudada ja kobestada ja ohh tahaks juba oma aeda ja oma maja ja oma muru, mida niita, peenraid, kuhu istutada lilli ja võtta peenralt esimesi punaseid maasikaid, minna hommikul hommikumantlis ja kohvitassiga välja kuulata linnulaulu ja tunda värsket lõhna. milline imeilus mull, mis kohe lõhkeb, sest istun korteris ja pean õppima hakkama :(
aga pole hullu, kül ma kunagi saan selle, mida tahan, oluline ongi see, et inimesel ei kaoks oma unistused, et oleks mille poole püüelda. kuigi hetkel ma püüdlen selle poole, et saaks oma kooliasjad tehtud korralikult ja saaks suvega alustada, hommikul kaua magada ja siis rahulikult lehte lugeda mmmm mõnus ....