esmaspäev, 2. aprill 2007

Kõik on paha, kõik on vastik ja ma ise olen ka vastik...nõme on ka kõik ja mulle ei meeldi mitte midagi praegu, tahaks olla üksi ja rahus ja nutta! Tahaks seda Sõbra õlga, mis on kaugel.....

3 kommentaari:

Anni ütles ...

Küsisin kunagi ühe õpilase, hilisema sõbra käest, kuidas ta alati nii rõõmus ja särav jaksab olla, isegi kui kõik parasjagu vastu taevast lennanud on ja päike ei paista. Ta vastas mulle, et päike paistab ikka, võib-olla teises kohas või pilve taga, aga igatahes paistab :) Küll paha tuju ja pahad ajad lähevad ära, et paremad asemele tulla saaks :)

Unknown ütles ...

sul on siia akneeti pandud, et rõõmsameelne ja energiline! sa pead seda mulle tõestama hakkama :P

Anonüümne ütles ...

meil on ka vahel vastik tunne...aga me ei tohi seda öelda, ja vahel on meil kopp ees, aga seda me ka ei tohi öelda, vastasel juhul lükame kopa eest ära, ja paha meil ka pole, muidu võtame puhkeasendi sisse (kükki!) ning üleüldse on sõdur üks motiveeritud tegelinski, kellel jõudu ja närvi on rohkem kui mõistust ja mõtlemisvõimet, nii et ega me tegelikult midagi väga ei tunnegi. läheb päev ja läheb teine, tuleb kolmas niikuiniii järgi -> vääramatu jõud. selle vastu võideldes tekib vaid pingeid, nii et mina olen sellest täitsa loobunud. päev päeva haaval -> ainuke võimalus. eriti siis, kui olukord on muutlik muutusteta tagalas...