Tahan olla...

kuri ja paha ja tige. Sest ma lihtsalt ei saa aru, mis inimesed on Eesti Kaitseväes, vabandan ette ära, kui ma kedagi peaks solvama, AGA see on minu, kui sõduri elukaaslase arvamus. Kuidas saab nii olla, et peale noorteaega, või see tähendab peale SBK-d ei anta puhkust, kuigi see on nagu ette nähtud ja kas see on nagu mingi karistus, et need, kes ei lähe NAK-i saavad puhkusele ja need kes lähevad ei saa???? Kas siis kõigile ei kehtigi ühesugused seadused? Ja kas tõesti ei ole olemas mingit määrust, mille järgi käituda, et kõik sõltub kompaniülema tujust, et täna on eriti sitt tuju ja täna teen nii või siis homme on eriti roosiline ja siis teen naa??? Nii ei saa ju olla! Hommikul ulbatakse linnaluba ka neile, kes on parimad orienteerumises, peale lõunat aga kõik muutub ja see võetakse neilt ära. Vastukaaluks pakutakse võimalust kinno minna? Kas see asendab koduskäiku? Minul see seda ei teeks igaljuhul. Kui arvestada seda, et ma olen kodust olnud eemal juba mitu kuud, mul on kodus naine, vb ka laps (mis paraku ka nii on) ja ma ei saa neid vaatama minna ja nemad ei saa mind ka vaatama tulla. Ime pole, et 2 neist poistest on juba Viljandis ravil käinud. Ma ei saa üldse aru, kuidas seal saakski normaalseks jääda, kui sellised "ajud" seal eesotsas on.

Ühesõnaga tegelikult sain ma juba hommikul aru, et päev ilmselt tuleb kehvapoolne. Taevas oli hall ja sadas midagi vist isegi, ei tekkinud üldse tahtmist voodist välja pugeda ja midagi teha, aga ometi ma tegin seda. Läksin autot garaažist võtma ja märgist hoolimata, mis seal tänaval on (et ei tohi parkida ja peatuda) oli üks mölakas ennast suutnud täpselt minu ukse ette parkida ja mööda temast ei saa, sõida või külg maha! Okei kuidagi sain ikka välja ennast sealt manööverdatud ja siis hakkasin sõitma jõudse vanatädi maja juures oli 2 autot ennast niivõimalikultlähedal peatanud, kui vähegi sai, et mööda neist pääseda oli suhteliselt võimatu ja lisaks sellele oli minu tavapärasele parkimiskohale ennast üks auto asetanud. Muidugi ma ei saa väita, et see koht päriselt minu on, sest ma ei ole selle eest maksnud ega midagi, aga siiski....ja kuna ma olin totally pissed of, siis ma oleks vist ükskõik kellele selle auto pärast kraesse hüpanud, kui keegi oleks mulle vastu tulnud. Ja siis õhtul tulid need halvad uudised, et mu mees puhkusele ei saa ja ohhh...elu on raske, aga kes ütles, et see peaks kerge olema?!

Kuigi mis seal salata mõni hea asi ka oli tänases päevas. Meie suguvõsa sai uue liikme, minu vanaonutütrepojal sündis poeg, et siis 16.13.2007 kell 20.02 2,9kg ja 47cm :) sama raske kui mina olin sündides, kuid veidi väiksem.

Aga homme, homme on hea päev, emme sünnipäeva, no tegelikult mitte just päris, aga peaaegu, õige päev on ju esmaspäeval. Muidugi veel toredam oleks, kui Jürka ka kodus oleks, aga teadagi Oleks on ju Paha Poiss!

Midagi pole võimatut, kui piisavalt hästi tahta!