minu tänane plaan:
selgeks saada järgmised parasiidid koos munadega:
Dictyocaulus viviparus
Fasciola hepatica
Oxyuris equi
Dipylidium caninum
Monezia expansa
Toxocara mystax
Heterakis gallinarum
Ascaridia galli
Parascaris equi
Ascaris suum
Diphyllobothrium latum
jne
lisaks veel hunnik haigusi nagu näiteks, fastsioloos, diktüokauloos, moneesia ja muid põnevaid asju. ilmselt tuleb pikk öö, sest päeval ei saa õppida, liiga palav on. ja homme on siis see viimane arvestus ja siis hakkab praktika, kell 9.00 neljapäeva hommikul, kuupäev on siis 14 juuni pean olema OÜ Väätsa Agro kontori juures :D

ainult 10 päeva veel ja siis hakkab jürkal puhkus :) nii hea, et ta sai möödunud nädalavahetusel linnaloale...

tahtsin kirjutada, lihtsalt tuli ükspäev selline mõte, et mis saab 10 aasta pärast, no okei 20 aasta pärast ja millegipärast tuli selline mõte pähe:

Tere Leenu,
Kuidas sul läheb, mul läheb siin metsade vahel hästi, esimesed aiatöödki on juba tehtud ja lilleseemned maha riputatud, eile lõpetasin ka lammaste pügamise ja nad said esimese maitsva suutäie värsket rohtu. kohe näha oli, kui rõõmsaks loomad muutusid. teadsa kui tore siin on, kaugel linnakärast, hommikul ärkad on vaikus, tuled välja, Pontu jookseb vastu, lähed mängid temaga natukene, siis tuleb Miisu ja küsib piima, nooh võtangi ennast kokku ja lähen lauta ja vaatan Maasu üle ja annan talle heina ja teri ja lüpsan teda. ja ongi juba kell niipalju, et tuleb hommikusööki minna tegema, suts vesi keema, soola sisse ja pudruhelbed valmis, kohvi tulele, leib ja sink, koos kurgi ja tomatiga lauale ja ongi aeg lapsed üles ajada, et nad õigeks ajaks lasteaeda toimetada. kiirelt riidesse, kõhud täis ja autopeale, mehele põsemusi ja juba nad läksidki. Pontu teeb ka mõned kiiremad sammud ja saadab nad väravani ise rõõmsalt haukudes. järsku avastan, et kell on palju ja mobiil heliseb ja ongi ka minul aeg tööpostile tõtata, Rohehansu talus on vasikad öösel sündinud ja vaja need üle vaadata ja märgistada. Jätan siia pooleli praegu, ja lähen vaatan, mis lauale saab.
õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena koju, no on ju vaja minna tädi Maali vissi ka üle vaadata, kes hommikul käitus imelikult, ja oligi imelik, pulli otsis...! aga see selleks, mees toob lapsed lasteaiast ja vaatab õhtusöögi, talitab loomad ja käivad koeraga mängimas/jalutamas. tavaliselt käime ka õhtul jalutamas või jooksmas või suvel sõidame õhtul kuskile ujuma, mis siis, et endal tiik õues, aga järv on midagi muud ;)
aga muidu on kõik hästi, ülehomme tähistame oma 8ndat pulmaastapäeva, lapsed kasvavad ja hakkavad aasta- kahe pärast kooli minema. mehel läheb õpetamine ka hästi ja peale kooli jätkub tal ka jõudu muuga tegeleda, kui tööde parandamisega. tead ma arvan, et see oli ainuõige otsus linnast ära kolida peale seda, kui Klaara sündis, maal on lastel ja endal ka ikka parem, värske õhk, oma aiast võetud porknad, kapsad, kaalid, kartulid, marjad, ikkagi värsked ja ilma väetiseta kasvatatud ja ei ole mürgitatud. ja peale selle nad saavad vabalt joosta, ilma, et keegi neile peale koera otsa sõidaks.
vot nii on meil siin lood metsade vahel, jätkuvalt ootan sind külla! et saaks lõpuks ometi hommikul kohvi verandal juua, sinna kõrvale värskeid sarvesaiu, õhtul grillida ja sauna teha ja veini juua ja muidugi lõputult lobiseda!
kallista ja tervita oma meest ja lapsi,
päikest teile kõigile!

Kaata



vot ilmselt nii on lood millalgi, kunagi, aga kes seda teab millal ja kes sellest hoolib, et millal täpselt see juhtub, aga sisimas ma tean, et see juhtub!

täna on juba 5 juuni ja teisipäev, eelmisel aastal olin ma sellel ajal juba praktikal, praegu aga teen eksameid ja kunas praktika tuleb ei teagi veel, aga loodame, et varsti. üldse ei ole sellist isu, et tahaks metsikult õppida, tahaks hoopis väljas olla, päevitada, ujuda, rattaga ja rulluiskudega sõita, lihtsalt puhata, kõik kuidagi kuhjub ja siis tekib jõuetuse tunne ja tahtmine ära minna, kaugele, kust keegi sind kätte ei saa.
ja mis päikesesse puutub, siis see paistab nii soojalt ja mõnusalt, et lausa patt on ennast mitte päikese kätte istuma panna, aga sellest võib ka kahju tulle. käisin pühapäeval pärnus ja seal ei teki tunnet, et nüüd aitab, selg või kõht või jalad on juba piisavalt roosad, et nad sulle öösel põrguvalu teeks :) aga milline vaimustav tunne on ennast vaadata peeglist ja mõista siis, et ohh ma polegi enam nagu luik :P ja see kaalub kõik selle valu ja punasuse üle.
ja siis laupäeval ma avastasin taaskord, kui mõnus on mullas sonkida, rohida, istudada ja kobestada ja ohh tahaks juba oma aeda ja oma maja ja oma muru, mida niita, peenraid, kuhu istutada lilli ja võtta peenralt esimesi punaseid maasikaid, minna hommikul hommikumantlis ja kohvitassiga välja kuulata linnulaulu ja tunda värsket lõhna. milline imeilus mull, mis kohe lõhkeb, sest istun korteris ja pean õppima hakkama :(
aga pole hullu, kül ma kunagi saan selle, mida tahan, oluline ongi see, et inimesel ei kaoks oma unistused, et oleks mille poole püüelda. kuigi hetkel ma püüdlen selle poole, et saaks oma kooliasjad tehtud korralikult ja saaks suvega alustada, hommikul kaua magada ja siis rahulikult lehte lugeda mmmm mõnus ....

Hetkel on vist äikesehooaeg, ja selletõttu on mu elurütm täiesti sassis. ma ei saa magada, olen ärevil, halenaljakas tunnistada, aga ma siiski kardan äikest. ma ei teagi miks, ja just rohkem kardan ma seda müristamist, välk mind ei hirmuta,kuigi see ongi ju see, mis halba teeb.
linnas ei peaks ju kartma, siin ei ole mingit ohtu, aga ikkagi on hirmus, kui taevas valgeks lööb ja müristab. kunagi öeldi, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb, eitea, kas see on praegu ka nii?
avastasin, kui kiiresti aeg läheb, alles oli aasta algus, homme on juba mai kuu lõpp ja peagi vast algab suvi, kooliga on peaaegu ühelpool ainult mõned asjad on veel teha, ja siis tuleb see kauaoodatud praktika.
tegelikult peaks õppima, aga mitte mingit tahtmist ei ole, pea on paks, ilmselt selle vihma süü on kõik, linna peaks minema, aga kuidagi ei taha toast välja minna, jällegi vihma süü. nii hea on alati kedagi teist süüdistada, mitte ennast ja enda pealt on süüd vahel ka hea ära veeretada. nii paljud tuttavad lõpetavad sellel aastal, ka mina oleks võinud, kui ma poleks omale seda eriala valinud, aga ma tean, et kui ma peaks praegu on diplomi kätte saama, siis tekiks mul küsimus mis edasi...kuhu nüüd...mis nüüd saab. üks mu hea tuttav ütles, et peale bakalaureuse töö kaitsmist läks ta ühikasse, istus voodile ja...ja siis tekkis see tunne, et aga mis nüüd edasi saab?! vot täpselt selline tühi tunne tuli, et pole nagu konkreetselt midagi teha, kuskile ei pea ruttama, tekib selline rahulolu, samas aga rahutu tunne...
eile õhtul oli tore, saime teada, et tequila polega kaktuseviin, kummastav, kas pole...ja rebasteater teemal: Miks Mehhiko rikka nutavad? intrigeeriv, kas pole.
tunne on, et vihmasadu ei tahagi lõppeda, aina kallab, kuid eile õhtul oli imesoe ja kuu paistis, täiskuu oli kusjuures! koheselt hakkas mul peas kummitama laul: Öö on imesoe ja paistab kuu, pimedus on pargiteel...jne, ehk siis Minu südames sa elad, ilus laul iseenesest. ja nii ilus oli koju jalutada, soe ja mõnus, oleks veel mu kallis ka minuga olnud :( aga ma tean, et see tuleb varsti, millal me koos saame olla!
Aga nüüd tegudele, pealegi varsti peaks õue minema, värske õhk pidi kasulik olema.

Kui saaks, siis rebiks ennast hetkel 10ks tükiks, et jõuaks asjadega ühelepoole. Õppimise asemel tagaks hoopis praegu väljas lebotada, rullikatega sõita, jäätist süüa, ja niisama oleskleda, aga ei tuleb hoopis õppimisega tegeleda. mis iseenesest ei olegi väga halb, sest kunagi on teadjad öelnud, et õppimine teeb targaks!
aga siiski ma olen rahul, sest tegin ühe eksami ära, milleks ma just väga korralikult õppinud ei olnud, sest nädalavahetusel oli ju igasuguseid muid asju teha, lillelaat ja kodu ja ühe vana tuttavaga kokkusaamine ja...kõik need asjad olid palju huvitavamad ja meeliköitvamad, kui õppimine. aga mis teha, elu on kord juba selline.
aga nüüd tuleb päeva kõige parem osa, lähen ja viskan ennast voodisse pikali ja hakkan unenäofilmi vaatama, et homme vormis olla ja õppida, õppida, õppida nagu ütles Lenin kui jäi kolmandat korda esimesse klassi istuma.

Sõitsin hommikul Tartusse, buss oli külm ja jalad külmetasid, jubenõme, samal ajal, kui bussijuht mõnules soojas ei raatsinud ta salongi sooja õhku suunata...no on koi! Aga tegelikult, jõudsin ikkagi kooli ja nüüd istun auditooriumi ukse taga ja ootan loengu vaheaega, aga seda vist ei tule, sest õppejõud peab varem ära minema, aga ega sellest ei ole midagi, nagunii ma poleks seal kirjutanud.
aga jah minu asjalik jutt, mida Triin siin suure hoolega ootab, seda vist siiski ei tule, ma pole lihtsalt võimeline :)mõistus on nii kokku jooksnud, et midagi arukat ei suuda välja mõelda.
Volber oli tore, uhke tunne on ikka käia rongkäigus, kui oled akadeemilise organisatsiooni liige, laulmine ja ohh...ilus oli, mis siis, et natukene külm. ja pärast konvendis oli ka tore....meie rebasteater läks ka korda nagu ksv!! nägudest näha oli. ja pärast jõudsime veel korp! Filiae Patriae'sse ka ja siis veel korp! Ugalasse. ja koju sai alles väga väga varahommikul ja päike tõusis ja ilus oli...! ja järgmisel päeval olin väga surnud, väsinud...
ja üldsegi ma olen jälle saavutanud selle laiskuse, et ma ei viitsi mitte midagi teha, kuskil käia, tahaks kodus teki all lebotada ja magada ja telekat vaadata ja süüa midagi head. ja siis ma tahaks veel seda, et mu mees ikkagi koju saaks...nonii jäädavalt, mitte hästi lühikeseks ajaks. kuid siiski ma peaks nentima, et ta sai oma linnaloa, küll nädal aega hiljem, aga siiski.
ohh ja nüüd hakkab kohe seemenduse praks ja ma peaks sinna minema ja siis veel täna valvesse ja siis veel õppima ja siis veel peaks seda tegema ja siis seda ka ja siis seda ja siis peaks Triinu ja Merliniga kokku saama ja siiis....ja siiiiss....neljapäeva hommikul ma lähen Paidekoju. ja nädalavahetusel ma saan täitsa üksi kodus olla ja parasiite õppida, milline rõõm eksole.
mhh...nüüd tulid mingid noorema kursuse inimesed ja hakkasid karjuma, ja nende eesmärk on mitte asja selgeks saada, vaid maha teha, no mis kasu sellest on? sa ju õpid endale, mitte kellelegi teisele. aga eks iga inimene teab ise paremini.
Jah jõudsin otsaga koju nüüd, kõht on täis ja tuba külm, siin ka kütta ei raatsita. ja tegelikult midagi uut ja huvitavat polegi, kõik on ikka vanaviisi, ainult seda saime teada, et seemendajate suuvärk on väga väga väga ropp :D aga noh, eks see ole erialane terminoloogia, mis sealt välja tuleb ;)

Ema sõidab homme šveitsi, peab vist talle meelde tuletama, et ta peab ikka palju palju kommi ja šokolaadi ja marmelaadi ja muid vahvaid asju tooma, mitte, et neid samasuguseid asju siit eestist saaks :D
Aga nüüd tegudele, ega muudmoodi asjad tehtud ei saa.

ma kirjutan midagi asjalikku õhtul...kui mul silme-eest enam ei virvenda ja kui mul on üks osa diagnostika materjalist läbitöötatud...peale volbrit EI ole tore õppida!