tahtsin kirjutada, lihtsalt tuli ükspäev selline mõte, et mis saab 10 aasta pärast, no okei 20 aasta pärast ja millegipärast tuli selline mõte pähe:

Tere Leenu,
Kuidas sul läheb, mul läheb siin metsade vahel hästi, esimesed aiatöödki on juba tehtud ja lilleseemned maha riputatud, eile lõpetasin ka lammaste pügamise ja nad said esimese maitsva suutäie värsket rohtu. kohe näha oli, kui rõõmsaks loomad muutusid. teadsa kui tore siin on, kaugel linnakärast, hommikul ärkad on vaikus, tuled välja, Pontu jookseb vastu, lähed mängid temaga natukene, siis tuleb Miisu ja küsib piima, nooh võtangi ennast kokku ja lähen lauta ja vaatan Maasu üle ja annan talle heina ja teri ja lüpsan teda. ja ongi juba kell niipalju, et tuleb hommikusööki minna tegema, suts vesi keema, soola sisse ja pudruhelbed valmis, kohvi tulele, leib ja sink, koos kurgi ja tomatiga lauale ja ongi aeg lapsed üles ajada, et nad õigeks ajaks lasteaeda toimetada. kiirelt riidesse, kõhud täis ja autopeale, mehele põsemusi ja juba nad läksidki. Pontu teeb ka mõned kiiremad sammud ja saadab nad väravani ise rõõmsalt haukudes. järsku avastan, et kell on palju ja mobiil heliseb ja ongi ka minul aeg tööpostile tõtata, Rohehansu talus on vasikad öösel sündinud ja vaja need üle vaadata ja märgistada. Jätan siia pooleli praegu, ja lähen vaatan, mis lauale saab.
õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena koju, no on ju vaja minna tädi Maali vissi ka üle vaadata, kes hommikul käitus imelikult, ja oligi imelik, pulli otsis...! aga see selleks, mees toob lapsed lasteaiast ja vaatab õhtusöögi, talitab loomad ja käivad koeraga mängimas/jalutamas. tavaliselt käime ka õhtul jalutamas või jooksmas või suvel sõidame õhtul kuskile ujuma, mis siis, et endal tiik õues, aga järv on midagi muud ;)
aga muidu on kõik hästi, ülehomme tähistame oma 8ndat pulmaastapäeva, lapsed kasvavad ja hakkavad aasta- kahe pärast kooli minema. mehel läheb õpetamine ka hästi ja peale kooli jätkub tal ka jõudu muuga tegeleda, kui tööde parandamisega. tead ma arvan, et see oli ainuõige otsus linnast ära kolida peale seda, kui Klaara sündis, maal on lastel ja endal ka ikka parem, värske õhk, oma aiast võetud porknad, kapsad, kaalid, kartulid, marjad, ikkagi värsked ja ilma väetiseta kasvatatud ja ei ole mürgitatud. ja peale selle nad saavad vabalt joosta, ilma, et keegi neile peale koera otsa sõidaks.
vot nii on meil siin lood metsade vahel, jätkuvalt ootan sind külla! et saaks lõpuks ometi hommikul kohvi verandal juua, sinna kõrvale värskeid sarvesaiu, õhtul grillida ja sauna teha ja veini juua ja muidugi lõputult lobiseda!
kallista ja tervita oma meest ja lapsi,
päikest teile kõigile!

Kaata



vot ilmselt nii on lood millalgi, kunagi, aga kes seda teab millal ja kes sellest hoolib, et millal täpselt see juhtub, aga sisimas ma tean, et see juhtub!